Ha!

*mügiseb heameelest*

Täiesti sürr, kuidas kõik järsku on ilusasti joonde minema hakanud.

Ise ka ei usu.

—
Kas ma võin nüüd rõõmutantsu tegema hakata? Palun jaa?

Bună Seara

…

Mul pole urrimatki aimu, mis minust sel aastal saab. Täna tegin oma viimase kooliaine eksami ära, pool eilset päeva läks selle peale, et õppejõule selgeks teha, et mul ON VAJA see ära teha enne kui ametlikul kuupäeval, mis oleks 12. juuni, sest viimasel juhul oleks mu võimalus tänavu lõpetada null. Hetkel on mul vähemalt mingigi võimalus.

Oleks siis see, et tulemused õppetöös on kehvad. Ei ole. Sel aastal on võetud ainetega nii, et ühes praktilises aines oma grupi parim, teises aines sain küll kõik kodutööd maksimumpunktid, aga kokku tuli ikkagi C, sest eksami ajal olin USA-s. Ja tänase asja koha pealt on ka hea tunne. Aga murelaps on pigem täiskohaga töö, teine töö ja teater, mis on nii töö kui ka lõbu. Ja minu viitsimatus tegeleda ebameeldivate asjadega, kui on nii palju muud paremat teha…

Hetkel kirjutan lõpueksamit oodates oma seminaritööd üha rohkem ja rohkem valmis. Sellest ju oleneb, kas ma eksamile üldse saan minna. Õigemini pole ma nendest süsteemidest siiani aru saanud, kuidas kuradi moodi see asi õigupoolest välja näeb, MIDA ma täpselt tegema peab. Sest need, kes viitsivad selle kohta midagi öelda, räägivad kõik eri juttu.

Eks näis, nii ehk naa kirjutan selle kibekiire ajakirja küljendamise kõrvalt lähipäevil valmis ja sebin endale kuskilt lõpukonspekti. Aga kas ja kui, siis mis vormis seda keegi lõpuks näha tahab (omaette ooper on küsimus MILLAL), see on muu teema. Vähemalt öelda võiks, kuidas tunne ja minu võimete hinnang on. Saaks rahulikult reisiplaane teha või uue lavastusega tegelema hakata vähemalt, selle asemel, et ennast segaseks kirjutada. Pealegi jõustub ju augustis uus tudengisõbralik seadus…

Aga Tartus on õhk juba nagu ühes teises linnas ja keel ei olegi enam nii sõlmes. Eu vorbesc puţin Romănește. Või… No peaaegu. Ma ju olevat selles naturaalne talent või midagi. Vähemalt ma tean, mida öelda, kui asi ühel heal päeval vanemateni jõuab…

—
Mulţumesc ja La Revedere siis! Pa!

Sirelitest pilves

Kevad saabub õigupoolest alles siis, kui koduteed mööda (ükskõik, kas kodu või töö poole) jalutades ninaga tõmbad ja sirelilõhn kergelt ära kammib. Ja siis mõtled, silmad kinni ja nina lahti, et suvi hakkab tulema. Sel aastal on kuidagi naljakas väike mõtteraas see, et kui väljas on soe, ei mõtle ma: “Mm, väljas on soe…”, vaid hoopis: “Mm, nagu Poolas…”. Veider, aga samas tõsi. Seal saabuvad kevad ja suvi umbes kuu aega varem ja suurema intensiivsusega kui Eestis.

Veidrat on veel. Näiteks see tunne, mis ehk ei ole üldse sirelite süü, aga pilvedega on see küll seotud. Dean Martin juba teab, millest ta laulab, kui mina, kõrvaklapid peas, mööda tänavaid tantsisklen ja kaasa ümisen: “When you dance down the street with the clouds at your feet…” Ja see kõik on vahelduseks kuidagi nii õige. Täiesti hull tunne, kui sa mitte ei arva, vaid tead, et kõik on hästi. On hästi praegu ja saab hästi olema ka kuu aja pärast ja kahe kuu ja aasta pärastki. Sest nii lihtsalt on.

—
Lisaks kõigele suutsin üle pika aja ka mõned riimid kirjutada. Kõige hullem ei kukkunudki välja

My kingdom for a horse!

Sellist suksut tahaks küll, nagu praegu Tartus Tasku esimesel korrusel näha saab. Must karv läigib ja silmad hõõguvad peas kui söed…

—
A horse! A horse! I fell for a horse!

Euromasu vol 2

Lihtsalt selline mees ongi see Norra poiss. Foto: Hege Bakken Riise/NRK

Leppisime päev enne finaali kokku, et teeme “suursündmuse” ajal väikese mocking-party. Kokku tuli muhe vanakooli oleng salati, morsi ja Vana Tallinnaga teiste jaoks. Et asju huvitavamaks teha, tegime Lennarti Exceli lahti ja koondasime oma ekspert-žürii akadeemilised arvamused sinna. Hinded igale loole A-st F-ini, sekka veel ennustused Eesti laulu lõppkoha ning parima/halvima loo kohta.

Alguses keerasime teleri hääle maha ja kuulasime taustaks Raadio2-te. Kui sealsed saatejuhid aga juba liiga purju jäid ja mõttetut möla üha rohkem tuli, toimisime vastupidi. Raadio vait ja teler häälekaks. Eks saime isegi oma seltskonna peale taustal kommenteeritud, oli meil siis neid joodikuid ka vaja? Ei.

Naljakas oli see, et nii Eesti kui ka Norra loo ajal valitses meie seas pühalik vaikus. Kui keegi midagi ütlema hakkas, tuli endale käega vastu nägu äsada. See reegel lihtsalt sündis iseenesest. Muul ajal oli möla vaba, salatit jätkus ja morssi ja muud voolas ojadena.

Asi, mis mind ennast kõige rohkem üllatas, oligi Norra laul. Mismõttes on Eurovisioonil veel normaalseid lugusid? Mismõttes? Aleksander Rõbak oli ainus, kes minu käest “A” kätte sai. Kuigi muus osas jagasin suuremalt jaolt hindeid “E”, olin enda arvates päris leebe nagunii. Äkki olengi aastatega juba pehmeks läinud, kes teab.

—
Mitu päeva on möödas, seega suurt rääkida enam ei oska. Kui Lennart meie koondtabeli ära saadab, tuleb see ka siia.

Nad on head inimesed (?)

Mina ei ole kunagi filmi “Klass” näinud. Olen sellest palju lugenud ja koolivägivalla teemast üldiselt rääkinud. Mingi aja tagant satun pooljuhuslikult nägema üksikuid katkeid või klippe. Täna näiteks vaatasin huvi pärast treileri ära. Pärast seda vaatasin kaks osa musta materjali ja siis leidsin selle video.

Ülim iroonia on see, mille pilt ja taust kokku annavad. Peen, maitsekas ja enamgi – mõtlema panev. Selliseid asju, nagu seal näha, juhtub päriselt. Päris maailmas. Ja need, kes sinna sisse satuvad, on olenevalt oma rollist kas kangelased, mõrtsukad (vaimne vägivald on sama hästi mõrtsukatöö kui näiteks kirvemõrv) või lollid lambad.

Ärge jääge kõrvalseisvateks lollideks lammasteks, kes vaatavad, ei kiida heaks, aga ei võta ka midagi ette. Kui “Klassi” filmis oleks Kaspareid olnud rohkem, oleks film ehk tegemata jäänud. Sest asja lõpptulemus ei oleks selline välja kukkunud. Kõik oleks võibolla veel korda saanud.

—
Sügav respekt Vallole. Ja varsti welcome home.

Kuhu edasi?

Ma olen viimastel päevadel seda jube paljudelt inimestelt küsinud, sest valmistan ühte lugu ette. Minult endalt on seda küsitud praeguses loengus. Ainsas loengus, mis mul sel semestril on, kusjuures. Suunitlused, milleni jõuda, on erinevad, aga küsimus on üldjoontes ikka sama. Tuleb lihtsalt teha väikesi asju, mis viiks sind suurtele eesmärkidele lähemale ja vastused enda jaoks valmis mõelda. Mõelda kas või erinevatele võimalustele, mida võib teha.

Mis edasi? Mis saab koolist, tööst, elust üldiselt? Mis on need variandid, mida mina teha saan jne. Ehk siis: mis edasi?

Variant 1:
- lõpetan sel kevadel ülikooli
- jätkan hooaja lõpuni tööd ajakirja toimetajana
- jätkan hooaja lõpuni tööd Genialistide Klubis
- käin ära Roskildes ja Szigetis
- näpistan endale tööajast suhteaega
- hakkan asju Eestis kokku tõmbama
- pühin kodumaa tolmu jalgadelt ja kolin Rumeeniasse
- õpin keele ära, lähen magistrisse, abiellun, saan lapsed jne

Variant 2:
- lõpetan ülikooli ära sügisel
- järgneb kõik eelmainitu

Variant 3:
- lõpetan ülikooli ükskõik, mis ajal
- jään veel mõneks ajaks Eestisse ja jätkan tööd ja teatritegemist

Variant 4:
- lõpetan ülikooli
- keeran mingi käki kokku ja jäängi Eestisse – midagi suurt ei muutu

Variant 5:
- saadan ülikooli ja töö kus kurat ja põrutan minema

Variant 6:
- ei lõpeta mingil põhjusel ülikooli ja jään Eestisse

Variant 7
- kõik kulgeb kuidagi nagu puder ja kapsad

—
Ja nüüd see küsimus, et mida ma siis lõpuks ikkagi tahan ja mida ma selleks tegema peaks.

Ikka lõuna poole

Szigeti festivali bändilist on täiendust saanud. Kui lisandunud nimesid nägin, hakkasin õhku ahmima. Suurest rõõmust muidugi. Üks festivalipass ja NII PALJU head muusikat. Lisaks veel muidugi mõnus boonus naaberriigi näol, mis mulle eriti suurt rõõmu valmistab.

Hakkasin oma augustinädala päevakava valmis seadma ja see on kena:

12. august:
IAMX
Nouvelle Vague
Snow Patrol

13. august
The Ting Tings
Bloc Party
Fatboy Slim

14. august
JET
väike Rumeenia-trett

15. august
The Subways
Editors
Klaxons
Manic Street Preachers
PLACEBO

16. august
Maximo Park
The Offspring (vanade aegade mälestuseks)

Muidugi võib see kava veel muutuda, sest sai oma wishlist ära saadetud ja äkki läheb veel õnneks ja lisaõhu ahmimiseks. Aga seda näeb jooksvalt. Ja enne ja pärast ja vahepeal on Ungaris ja naaberriigis vaja veel ringi vaadata ja oh-sa-mu-meie KUI kena see kõik olema saab!

—
*kadestab Itaaliat hetkel*

Euromasu

Oijumal. Ma isegi ei teadnud, et täna on osa Eurovisiooni ja nüüd istume Laura juures teleka ees ja vaatame seda. Bulgaaria oli ülimalt jube. Silver ütles pärast seda, kui me kõik kooris korrutasime “SEE EI OLE PÄRIS! SEE EI SAA PÄRISELT OLLA!”, et äkki tahtsid nemad ka seda võistlust mõnitada nagu meie Kreisiraadio. Täpsevõitu tsitaat oleks vist: “Kõik Bulgaaria koomikud pandi laua taha kirjutama ja enne süüa ei antud, kui asi valmis”.

Just lõppes Islandi lugu. Tüdruk oli vist ilus, aga lugu enam ei mäleta. Nagu ei mäleta seda, kes pagan enne Bulgaariat oli… Um… Iisrael oli vist esimene asi, mis telekast tuli, kui ETV peale pandud sai… Lugu ega meloodiat ei mäleta. Ainult seda, et kaks naist olid seal ja nad tegid ühel hetkel täiesti tarbetu trummisoolo.

Uh. FYR Makedoonia. Rokilugu, normaalne, aga mitte meeldejääv. Rumeenia võttis esimese hooga muigama, siis aga sattusin tagasi saate lainele. Täiesti lamedad sõnad. Ja ometi on rumeenia keel nii ilus, et võiks seda natuke kõlada lasta. Oleks äkki paremini kõlanud ka see sõnumitu jura. Nüüd aga soome räpp. Plagiaat. Plagiatish vähemalt.

Portugal on peaaegu kõikidel kordadel osalenud, ütles Marko Reikop. Ütles, et lauljanna on väga koledasti riides ja keegi ei oska neist liikuda, pealegi kasutavad nad itku oma loos. Mina ei tea, samasugune, nagu need kõik lood. Jummel, kas tõesti on veel inimesi, kes kogu seda jura tõsiselt võtavad? Oeh. Kui vinguda ei saaks, ega siis vist ei vaatakski. Ja hääletamine… Mina vist hääletasin viimati siis, kui Brainstorm osales

Malta olevat ennustuskontorite järgi tänavune võitja. Kena-kena. Ma arvan, et kolme minuti pärast ma lihtsalt ei mäleta selle viisi ega midagi. Chiara on juurde võtnud kõvasti võrreldes… Öö… Millal ta viimati laulis? Ma ei mäleta, millal see oli, aga ta oli tunduvalt kõhnem siis…

Vau, viimane lugu. Bosnia ja Hertsegoviina. Esimese laksuga meenub Kolditsa “Proffet”. Nukkudena käituvad ilusates valgetes sõdurikostüümides tegelased… Aga ma ei näe mingit seost “tõsise rokkmuusikaga” mida see bänd viljelevat. Kõlab vaid ilus ja selge meloodiline “Sünnita mind maikuu hommikul, pese mind selges vees” – wtf?!

Edit hiljem: Pagan, esimeste lugudega sai vist palju rohkem nalja. Tšehhi klipp pani küll muigama praegu.

—
Vähemalt saab iga Eurovisioon ükskord läbi

Mileniul Trei, Mileniul Dragostei

—
Ülekande eest vastutajad tuleks muidugi maha lasta, aga vähemalt sai aeg-ajalt silmailu ja kõrvadel puhata lasta.