Pea ja õlad

Pea on mul ainus, seesamane katki ja hetkel natuke tühi. Õlgu on aga neli. Kaks loperdavad kahel pool sedasama pead ja kaks on need, mida ma võimaluse korral actually kasutada saan. Täna läks varem õnneks, sain päris enda omadega hakkama, ei tea ainult, mis õhtul edasi saab. Kaks teist õlga on tööl, pea teistega kolahunnikus. Veits fucked up, muud midagi, saan hakkama.

Lennart on nagu MacGyver, ainult et palju käepärasem ja ägedam. Mina ei tea, mida ma Richard Dean Andersoniga peale hakkaks, kui ta järsku ukse taha ilmuks. No ei tea. Pealegi oma sarjas ei meeldinud ta mulle kunagi, mina ei tea, mida naised temas nägid – kui see välja arvata, et skript ütleb, et pead head over heels olema, kui tüüp midagi teeb. Kahju.

Igatahes. Sain endale kruvist, katkisest kitarrikeelest ja keeruga Shakespeare’i lusikast antenni. Ja makk töötab. Võtab raadiojaamu õhust nagu naksti. Üsna väga-väga impressive. Siiamaani imestan. Ma ei oleks isegi nende juhtmetega osanud midagi peale hakata. Tõesõna. Hea, kui mees majas on, kas või ajutiselt ja sellistel põhjustel.

Aga nüüd algavad ümberkorraldused. Sain tuppa topeltmööbli ja ainus vaba põrandapind mu toas on vist uksest lauani. Kui seda saab vabaks põrandapinnaks nimetada. Midagi tuleb ette võtta. Lõhun midagi vast tükkideks ja viskan kottide viisi kräppi ära. Kaua ma seda ikka alles hoian voodi all. Eriti kui nüüd varsti sedagi enam pole. Tuleb… Asju teha.

Unt võttis ka lõpuks ühendust. Tundub, et mu kõige suurem mure saab lahendatud aegamööda. Vähemalt tekib midagi, mille nimel koolitööd edasi teha. Motivatsioonikriis on muidu ikka meeletu. Hull-hull-hull. Tahaks lihtsalt muud asjad korda saada. Ja loota, et poole peal põrandale (kui see selleks hetkeks võimalik on) maha ei istu ja ulguma ei hakka.

—
Kas nädalavahetust on mõtet oodata? Ah?

The New Beginnings

Igas mõttes, igas mõttes. Uued algused ja uued lõpud. Mis on ka kellegi teise jaoks algused. Liis kolib välja ja ära, Aleksei võib-olla sisse (kui Epp mulle piisavalt head promo on teinud). Lõpp ja algus väga selgelt näha. Esimene teeb nii, et ka teine paistab kuidagi nukrana. But I won’t hold it against him. Muid arenguid on ka. Inimsuhetes üldse. Pildid saavad selgemaks ja loksuvad paika. Oleks vaid mu akadeemiline elu nii hea, nagu eraelu! Raisk!

—
Tehtud! Nüüd näen ka sama hea välja, nagu mul tunne on

BP ja NY

Käisin tööasjus koduskodus Pärnumaal ja seal teist korda BP-le ringi peale tehes ja aknast välja kõõritades turgatas pähe, et ma pean Yorki tagasi saama. Siis, kui seal ei ole lund ja külmalainet, vaid Central Parkis saab actually murul püherdada ja pole hullu, et hostelis tekke pole. Ja neljapäevaõhtuti saab jazzi kuulama minna ja Hudsoni jõe ääres jalutada ilma lumes kahlamata…

See tuleb ära teha. Pluss muuseumiringid uuesti, sest Mondriani tuba jäi ühes neist puutumata ja loodusloomuuseum jäi ka pooleli ja nüüd on veel rohkem põhjust sinna tagasi minna ja… Ja kui juba USA-s tagasi olla, siis miks seekord LA puutumata peaks jääma? The Mint ja 24k Bar ja… Oojaa. I will be so there.

—
Ahvid!

Liblikad

Ausõna. Ja ühel hetkel poolteist tundi järjest ja eriti intensiivselt. Kammib ära vaikselt. Kogu see keksimine ja suu-kõrvuni-olemine. Aga ega ma ei kurda. Ja võibolla pole selles suhtes isegi targa taskuraamatuga midagi peale hakata. Mõned muigamaajavad väljendid võivad ju isegi tõeks minna. Ja endiselt ei kurda!

Ja siis on veel see asi:

—
Kella-kuueni-üleval-istumised on meeliülendavad. Nagu ka väikesed tripid Tartust väljapoole. Ja BP.

*rõõmutants*

Juhan Ulfsak ütles jaa!

—
www.teatritehas.ee

*tee-hee*

VÄGA huvitavad kaks viimast tundi. Kuigi Madis Kolgi küsimused (ehk pikad metafüüsilised mõtisklused, kuhu sisse oli peidetud keskmiselt neli-viis küsimust, mida ta vist tegelikult ei mõelnudki küsida vms) ajasid mind iga korraga üha enam silmi pööritama. Vähemalt olid vastused head ja huvitavad. Iga kord kui näitleja-Ojasoo lavastaja-Ojasoo üle võimust võttis… Me liked it. A lot.

Järgmise poolaasta eesmärgiks saab NO palgale saamine. Mõte, mis ta välja käis, meeldis väga. Nii professionaalses kui ka isiklikus mõttes. Lõpuks ometi üks põhjus mitte mugav ja laisk olla, vaid päriselt ka oma mõtted teoks teha. Kui ka esilehele ei pääse, oleks vähemalt kindel, et keegi loeb ja kellelegi läheb see väga korda. Motivaator missugune. Eksamitöö hakkas veel tähenduslikumaks muutuma.

—
Aga kui ma suureks saan, leian endale sellise mehe, kes on Tiit Ojasoo 10 aastat noorem koopia.

Teatrist ja teatraalidest

20. – 22. märtsil (ehk järgmisel nädalavahetusel) tuleb Tartus suurem teatripidu. Ehk siis tegelikult teatritalgud. Noorte Teatritehas korraldab Sõbra majas (Kalevi 24) kolm päeva õpitubasid. Ei puudu ka lastehommik laupäeva hommikul või kiiksuga üllatusterohke pühapäevakool viimasel päeval. Kuuldavasti saavad tahtjad ka ise rahva ees esineda lõpetuseks. Ja esimene noor näitekirjanik tuuakse ka sahtlist välja. Aga mida mina ka tean. täpsem info www.teatritehas.ee

Siseinfost nii palju, et kuulsin, et Andres Keil teeb üht õpitubadest (19. märtsil saavad eelregistreerunud odavamalt tema “Elusid” ka vaatama), äkki on tal abi ka. Ja Juhan Ulfsak mõtlevat ka oma agendat läbi, et kas ta saab tulla. Igatahes peaks nii hääl, aju, keha kui ka naerukurrud nende päevade jooksul mõnusalt vatti saama. Võib täitsa hea asi välja tulla. Ja veel taustainfoks: raha ei ole Tehas kuskilt küsinud. Virisege veel, et ei saa head asja teha, sest keegi ei toeta – tehakse ju. Majanduskriis – mis siis!

Ja eriti hea on kuulda ka seda, et saime Genis lõpuks kõik load kätte. Mõõtmistulemused kinnitavad kõigile veelkord, et no ei ole müra, mis öörahu rikuks. Enne ei olnud välja midagi kuulda, nüüd ei ole sees ka kõrvalruumi praktiliselt kuulda, kui midagi lärmakat on. Tee või tina. Ja uhke privaatterrass on ka teisel korrusel – sealt saab mööda majakülge alla minna, kui sees miski jama peaks olema. Ehk siis tuletõrjeohutusnõuded (sh ka suitsuandurid ja tõkkeuksed) on kõik täidetud. Up yours, wiglets!

—
Homme saab Tiit Ojasood oma näpuga katsuda, kui õigel ajal õiges kohas olla. Aga tänaseks palju õnne Reimole ja reedeks mulle. Kala! *brlp!*

Kafka ja Toompere lossis

Lavastaja Hendrik Toompere juunior. Foto: Andres Teiss

Käisime eile Liisiga suures teatris, panime ennast korralikult riidesse ja puha. Kui sa ise päevast-päeva teatris elad, unustab selle piduliku poole üsna kiiresti ära. Kõik on ju nii… Igapäevane ja tavaline. Selline elu ju ongi. Näitlejad on esimesed inimesed, keda hommikul näed, õhtuti jaurad lavastajatega maad ja ilmad kokku. Nad lihtsalt on kogu aeg su ümber olemas. Aga aeg-ajalt lähed mõnda teise teatrisse, kus on rõdud ja puhvetijärjekorrad ja siis ju võiks ennast üles lüüa. Iseasi, kas põhjust on.

Kohaliku rahvateatri 200-kroonine kinkekaart hakkas aeguma ja tuli teatri mängukava üle vaadata. Noore Toompere “Loss” väikeses Vanemuises oli see, mis silma jäi. Ikkagi Toompere jun. “Syrrealistide” meenutamine toob siiani mõnujudinad üle selja. Võiks ju hea asi olla. Nojah, võiks, aga ei ole.

Ma vist olen liiga palju teatris käinud. Paljud detailid tunduvad teiste kopeerimisena. Kõrtsitüdrukute astumine, pappkastid ja poiste hüppamine lihtsalt karjus näkku: “Teeme nii, nagu Koldits “Proffetit” tegi!” Ainus vahe on selles, et kuigi “Proffetis” puudus igasugune narratiiv, olid näitlejad seal Kohal. Baltoscandalil nähtud etenduse ajal olid küll. “Me ei saa aru, mida me teeme, aga see on tähtis ja me teeme seda süvenenult, ” tundus siis nende peas liikuvat. Eilne etendus nagu maigutas publikusse: “Me teame küll, mida me tegema peame, ju siis teeme ka, palk ju jookseb”.

Jajah, ma tean, et näitlejate jaoks on oluline kuulda kiitust, sest muidu kaobki tahtmine edasi teha. Ma tean, mäletan küll neid vestlusi Vanemuise nooremate trupiliikmetega. Aga ma arvan, et asi pole selles, et nad oleks andetud või pohhuistid. Asi on kindlasti suures osas materjalis ja antud ülesannetes. Kui Kõiv ja Luik pannakse mängima koomilist peegelpaari, siis seda nad peavad ju tegema. Kahju. Samas ma tean ka, et mõlemad suudavad palju enamat. Kõiv tegi Põllu “Endspielis” Hermakülana tõsiselt hea rolli. Luik pani Kolditsa “Proffetit” vaadates suu ammuli mõtlema, kust see mees välja on karanud. Aga, noh, alati ei saa ju kunsti  teha, rahvas tahab tsirkust ja leiba. Seda enam, et majanduskriis.

Siiski-siiski. Teises vaatuses oli mitu head kohta. Tundub, et kui esimese vaatuse ajal ei saanud inimesed ennast käima, siis teiseks vaatuseks nagu õnnestus ennast ikkagi kohale tuua. Paar korda jäin lihtsalt Kaljujärve ja Kütsari dialoogi kuulama, muu unustasin ära. Need hetked olid head. Ja ka üksikud head leiud võimlast. Mõned taustasegajad töötasid, näiteks varemmainitud pappkastide taga hüppamine, õpetajaproua kiišu. Samas segas enamik taustategevusi tõsiselt esiplaanil olevat jälgimast. Näiteks pesunaiste linalaksimine vastu põrandat. Lihtsalt ei olnud kuulda, mida olulist täpselt räägiti.

Ma tõsiselt loodan Vanemuise pärast, et tuleb keegi, kes näitlejad rutiinist välja murrab ja mõtlema paneb. Teadmisest, et sa oled hea, ei piisa, kui sa ei viitsi sellega tegeleda. Kui selle asemel, et mõjuda publikule miimika ja sügavusega, sa lihtsalt karjud oma teksti, et mõjuda. Palju mõjuvam on see tekst, mida isegi kõvasti välja ütlema ei pea, vaid mis kumab sinust meetrite kaugusele.

—
Tartus on õnneks noori, energilisi ja entusiastlikke teatreid ka. Vaadake või Noorte Teatritehast. Või Tartu Uut Teatrit.

I am me and I am troubled

Veider, ma olen üle hulga aja tõsiselt õnnelik ja kui teen fuhtalt funi pärast mingi testi, näitab tulemus midagi risti vastupidist. Tundub, et ma olen ikka väga-väga-VÄGA troubled person. Või töötab mu aju lihtsalt teistmoodi, kui “normaalsetel” inimestel? See on ka võimalik. Ma arvan, et asi ongi nii. Kahju!

—
Metsa see Põrgu 8. ring ja personal disorders, I’ve got my very own Jasper

Tere, talv!

Käisime Lennartiga uisutamas. Viimati kandsin uiske… Kolm-neli aastat tagasi. Aga tundub, et uisutamisega on nagu rattasõiduga. Ainult, et on veel paremini meeles. Oli hea, kuigi need plastikuisud olid liiga naljakad. Nagu… Plastik.

Üldjoontes tulus päev. Ajakiri on koos, uisutamas käidud, supp söödud, nõud pestud ja Kelli matemaatikaülesanne ka lahendatud. Skoor. Oleks nagu täitsa vajalik ja kasulik inimene. Päris hea tunne, nüüd veel fotokool ka. Figo, beware!

—
Viimastel päevadel taaskord palju informatsiooni, aga heas mõttes.