Not as hot as it’s cracked up to be, but still… Went sunbathing today, collected some seashells and turned heads. Lennart says it’s becoming a habit. The hostel is cold as hell. What’s up with the sheets, Americans, eh? Never heard about BLANKETS? Jesus Christ…
Got some presents for you all yesterday. Some got extra in addition to some things I bought from NY… And I also got some extra-weird stuff for me. Miami is actually a really cool place to be in. Loads and loads of kickass/cars. Yup. Mustangs. You just gotta love them. I do .)
—
NB! If anyone knows anyone from Puerto Rico or knows someone who might know someone who might know someone… Please contact me A.S.A.P. Only SMS, I’m not wealthy enough to let you call me .)
Kui ma seda endale hambad ristis piisavalt palju korrutan, äkki jään isegi uskuma. Loota võib. Mul on praktiliselt üks päev oma elu siin korda saada ja kaikaid muudkui lendab kodaratesse. See, et mul tuleb riburadapidi paanikahooge, mida enamasti välja ei saa elada, sest teised inimesed on ka olemas, ei aita ka kaasa.
…või vähemalt vigaseks. Tunne on, nagu oleks just tulnud õhtuselt kinoseansilt “Wanted‘it” vaatamast ja tahaks kõigile lihtsalt jalaga näkku anda, kes aga närvidele käivad. Ainult et siis oli see tunne lõbus, praegu olen aga tõsiselt pissed off.
Kes -kurat- võttis pähe, et ma peaks tahtma oma blogiseadeid pooleldi vigasesse eesti keelde? Et mulle valmistab tohutult rõõmu juurdlemine, mida -kuradit- see või teine asi normaalses keeles tähendab (“visuaalredaktor” või “meedium” – what the fuck??). Et mul oli midagi selle vastu, et -kõik- asjad normaalses inglise keeles olid. Kes see oli? Kui teada saan, on ta varsti vigane valmis.
Sest see, mis siin wordpressis toimub, mulle -EI- meeldi. Ja lootus, et äkki on kuskil seadetes koht, kus ma saan asjad tagasi normaalseks muuta ja kellelegi öelda, et tänan väga, aga minge oma kakskeelsusega puu taha, minul seda vaja ei ole, kustus ära. Seni ei ole leidnud. Võimalik, et see on mingi arusaamatu eestikeelse uudissõnapaari taha peidetud, mille jaoks mul oleks vist sõnaraamatut vaja, et see inglise keelde tõlkida ja siis öelda “Aa, jaa, muidugi, see tähendab ju seda!”
Vähemalt Orkut ja Word on mul veel ingliskeelsed, nii palju on mul veel vedanud. Tundub, et tuleb oma muud probleemid, nagu paari päevaga poolaasta koolitöö ja ajakirja esinumbri artiklite kokkukirjutamine ja eksprompt-kolimine lavastusega Geni teiselt korruselt esimesele ja üür ja veel mustmiljon muud asja enne hirmutavat-põnevat USA-reisi tuleb kõrvale jätta ja siin mingi normaalne lahendus leida.
Viimastel päevadel olen leidnud üsna mitu asja, mis on ühest küljest nii head kui ka halvad. Või ma ei tea, kas “halb” on nende kohta õige öelda. Näiteks üks lugu, mis kuulates tekitab nii vastakaid tundeid, milliseid minus pole ammu olnud. The Motorheadsi “Into The Night” – kohutavalt ilus, aga miskipärast teeb see haiget. Ei tea, miks peaks, aga natuke teeb. Niimoodi magusalt kurvaks muudab see mind kuulates. Ma ei tea, kas mul peaks selle vastu midagi olema või mitte. Praegu üritan seda oma pleilistis hoida ja selle vastakusega ära harjuda. Ehk läheb õnneks.
Eile öösel magasin kaua ja üle pika aja halvasti. Kui mul olid nüüd mõnda aega sellised naljakad ja mõnusad uned või siis sellised, mida pärast ei mäletanudki, siis nüüd nägin kaht, mis sundisid üles ärkama. Mõtlesin korraks isegi seda, et ega ma ometi unes pole rääkima hakanud või hirmuhigiga kaetult üles ei ärganud. Ei mäletanud küll, et oleks, aga ikkagi. Mõlemad uned saab vist kokku võtta sõnaga “reisipaanika”. Ma olin pidevalt hiljaks jäämas või pagasit kaotamas. Eluohtlikke olukordi oli ka, mis kummalisel kombel mind enda pärast muretsema ei pannud. Pigem kartsin ema või kellegi/millegi muu pärast. Aga halb tunne oli kokkuvõttes ikkagi.
Muus osas on olnud veider. Ma ei ütle, et halb veider või ka mitte hea veider, lihtsalt selline… Veider. Naljakas natuke isegi. Selline keskkooli-naljakas, kui selline definitsioon üldse olemas on. Ja ma arvan, et omamoodi on see hea. Kui naljad mõistmatust kättemaksuinglist just tõeks ei osutu, sest tegelikult ei toimu ju mitte midagi. Ikkagi on vist naljakas. Isegi tänane USA-ankeedi täitmine oli naljakas. Et kas mulle ikka lubatakse sinna minna ja et küsimused nagu “Kas te tulete meie maale plaaniga teha terroristirünnak või genotsiid?” ja “Kas teil on tõsine nakkushaigus või narkosõltuvus?” on asjad, millele ma kindlasti “Jah” vastaksin. No isegi kui oleks, oleks ju loogiline, et ma seda ei teeks. Huvitav, mida näiteks Bin Laden sellistele küsimustele vastaks…
Me: Next week is my first time on a plane. What if I get a flight anxiety? How do I deal with it? How do people deal with it? Rob, you used to be afraid of flying. How do you deal with it now?
Rob: I am still afraid of flying… How do I deal with it? I don’t deal with it, I think. I just spend the whole flight freaking out!
Me: *rolling eyes* Geez… Thanks, Rob!
Ma avastasin (taas), et kui piisavalt pidevalt ja kiiresti liikuda, pole aega kokku kukkuda. Kuigi vahel on tunne, nagu tahaks või peaks. Eriti kui pärast sellist kodusveedetud aega enesega tülli minna ja kohusetundest nina välja pista. Õnneks (või õnnetuseks?) on olemas meeldivalt häirivad unenäod, muusikapalad ja haikukirjutajad. Ja mõned on kuumad uudised viimaste vallutuste suhtes juba kätte saanud.
