Teisipäev. Üsna ootamatult sadas sülle VAT Teatri “Klammi sõda”. Tulin lihtsalt ajalehe juubeliseminarilt VAT-ile veini tooma meie poolt ja ei mõelnudki väga sellele, et võiks ise ka vaatama minna. Aga saali ma sattusin ja üsna heale kohale ka. Ja ma pean ütlema, et ei kahetse küll. Foorumteater kui selline nähtus on ju iseenesest üsna piinlik asi. Eriti piinlik, kui seda teevad koolinoored. Aga õnneks oli VAT-i näol tegu täiskasvanud ja kogenud teatriinimestega.
Margo Teder kui omamoodi Jokker, kes vahetab päevi, õppetunde ja muljeid kahe poole, lava ja saali vahel ning Marika Vaarik kui kogenud pedagoog. Nii et väga piinlik ei olnudki! Nähtud etendus mõjus väga hästi, näitlejad teadsid, mida teevad ja tegid seda hästi. Margo sissejuhatus ja tunnivahetused mõjusid isegi mõnusalt. Kui ainult see lõpuosa “öelge teie, mida me oleksime tegema pidanud” ära jätta… Siis oleks olnud üldmulje veelgi parem.
Muidu soovitan küll vaadata, kui võimalus tekib. Tõsiselt. Nad lahkavad sellist teemat, mis vahelduva eduga igal pool maailmas tuure kogub ja siis jälle vaibub. Inimsuhted ja eriti suhted koolides on ju meile kõigile rohkem või vähem tuttav teema. Ja VAT-i lahendus oli väga huvitav (ja ma ei ütle siinkohal huvitav seetõttu, et ma ei oska midagi muud öelda). Seega – minge vaatama. Äkki saate isegi nimelise rolli seal.
Reede. Üsna sama ootamatu teatriskäik, aga hoopis Tallinnasse ja NO83,5 aktsioon “Kohtumised”. Pakkumine tuli umbes päev varem stiilis “Mul on NO aktsioonile üks pilet üle, oled huvitatud?” Eh… No… Ikkagi NO ja ikkagi aktsioon, mille puhul saavad vähesed öelda, et on näinud – ühekordsed ettevõtmised on selles osas väga head, kui sinna sattuda.
Kontseptsioon oli lühidalt kokkuvõttes järgmine: kolmapäeval võtsid teatri töötajad loosi, mis amet järgmiseks kaheks päevaks endale võtta ja said uut ametit siis ka õppima hakata. Neljapäeval tehti koosolekuid ja proove, reede õhtu lõppes etendusega ja publik saalis oli väga-väga rahul (nii palju, kui mina nägin ja vastukaja saanud olen).
Jaak Prints oli vist ainuke, kes jäi oma näitleja-ameti peale. Teised lavale sattunud olid seni valdavalt lavatagused näod. Aga piinlik ei olnud, ei olnud. Täiesti sürreaalsed etüüdid ja dialoogid ajasid pea üsna sassi – heas mõttes. Esimeses osas olid lavaruudu sees erinevad kohtumised (autosõit muidugi eriti meeldejääv), teise pildi jaoks panid lava paika vastsed lavameistrid Sergo Vares ja Tambet Tuisk ja siis läks asi täiesti käest ära…
Oojaa, vot see oli vaatemäng. Nagu tõsiselt-tõsiselt-tõsiselt. Energiat ja kilde pritsis sõna otseses mõttes laval ja lavalt publikussegi. Tunnistan puhtsüdamlikult, et paar kildu sain pärast ühelt näitlejalt küsimise peale kaasa ka. Hiline kingitus “GEP-i” pileti kõrvale Virgele ja teine endale kapi peale küünlajalaks. Ilma Jaagu ega Ahtota neid ei oleks, aitäh! Ja kes ei tea, millest ma räägin – kahju 
Pühapäev. Taaskord lambikas teatriskäik. Sedakorda Tartus tagasi, Eesti Teatri Festivali “Meie isa, kes sa oled…” Tunded on värsked ja vastakad. Teist vaatust ma otsustasin mitte vaatama minna. Mitte, et see väga halb oleks olnud, aga tundsin lihtsalt, et mu pea ei suuda pikalt kaasa mõelda, kui pean veel samal ajal mõtlema tegemata koolitöödele, mis on kindlasti vaja kiiremas korras ära teha. Pealegi tundsin seda, et esimene vaatus oli üsnagi tervik. Vaatan teist tervikut siis kunagi hiljem.
Praegu… Oskan öelda üldiselt seda, et nähtu puhul oli tegu filosoofilise demagoogiaga. Domineeris näitleja suhtlus publikuga, mitte teiste näitlejatega. Omamoodi haakus see vast lavastuse mõttega ka, et inimesed ei suhtle üksteisega ja see tekitab probleeme. Minul tekkis probleeme sellega, et kolm-neli näitlejat seisid näoga publikusse ja kandsid ette teksti. Sest niisugune positsioneeritus ei lase lihtsalt tegevuses olla. Muidugi oli huvitavaid mõtteid palju, aga… Aga see vorm polnud siiski minu jaoks.
Üks asi veel. Ma ei tea, võibolla sai see teises vaatuses teistsuguse lahenduse, aga esimese osa ajal ei mõelnud ma nii palju kolme esiplaanil oleva mehe suhtlusele või mitte-suhtlusele, kuivõrd ema rollile. Nojah, isa tahab meeleheitlikult suhelda noorema pojaga, kellel on peas ainult homne kontrolltöö ja palub ennast rahule jätta, samas kui vanem poeg üritab isale selgeks teha, et tema tahab isaga suhelda, viimane tõukab teda aga üha eemale.
Aga ema? Keegi ei mõtle temast enne, kui midagi juhtub. Ja siis tekib ka pigem arutelu, a la “Äkki peaks vaatama, mis emaga juhtus?” – “Kuule, peaks jah.” Ainus tekst, mida ema enda käest kuulda, on kutse “Sööma!”, mida samuti täiesti ignoreeritakse. Tehku ta tagaplaanil omi asju, palju tahab, keegi teda tähele ei pane, sest “meestel on ju vaja oma suhted selgeks rääkida”. Rääkige veel naise rolli mõttetusest, ükskõik, kas teatris või päriselus.
—
Päeva jaburus: “Meie kassil kriisis silmad,” by Lennart.
