Kui ametlikult oli kinoöö meie kavas kolmapäeva/neljapäeva vahelisel ajal – ja nii see Geni külastajatele ka tõesti oli, siis eile tegime Lennartiga täitsa enda kinoöö. Vastukaaluks kõigele sellele Ungari teemale, mida tuli ülevalt saalist ja ka alt baarileti kõrvalt, tšillisime meie välisukse kõrval ja vaatasime tema imejubinast tõelist klassikat. Harry Potterit.
Kui Lennart esimese laksuga ütles, et võttis kaasa DVD-mängija ja seda kinnises olekus nägin, mõtlesin, et see tuleb arvuti külge ühendada ja siis on vsjoo. Selles mõttes vsjoo, et natuke jauramist ja saab vaatama hakata. Aga asi oli hoopis lihtsam. Teed selle väikese juraka lahti, paned plaadi sisse ja vaatad. Lihtsalt vaatad ja tegelikult päris hea kvaliteediga. Mitmed käisid jooksvalt uurimas, mis imevidin see on. Kõiv oli pärast isegi asjalik ja ma üritasin talle omaniku juuresolekuta adekvaatseid vastuseid ka anda. Äkki isegi joppas ses suhtes.
Aga jah. Potteri-filmid ja nende kommenteerimise lõbu. Ja jooksvalt asjaga mitte kursis olevate inimeste segadusseajamine näiteks ussikeeles kõnelemisega. Kvaliteet omaette, tõsiselt. Ma olen juba nädalaid filmide vaatamisest puudust tundnud ja kuigi eilne oli improvisatsiooniline, oli see päris hea õnnestumine. Neli potteri-filmi. Järjest. Muhe, tõsiselt muhe. Mis muidugi tekitas meil lambikaid hulle ja lolle ideesid, mida me äkki isegi tulevikus realiseerima hakkame. Teineteise peale sisisemine vist niipea isegi ei kao.
Pole head ilma halvata. Natuke siis sellest ka. Ma tunnen, kuidas viimasel ajal tõstab minus tõsiselt trots pead. Ja… Mitte päris viha, hetkel pigem selline tõre mitte-arusaamine inimestest ja sellest, millise süüdimatusega nad sulle näkku valetavad. Ja sellistega koos elamine. Antud juhul ühega samas korteris.
No andke andeks, aga mulle ei mahu pähe see, mis toimub. Juba alguses sai kokku lepitud mingites tingimustes – põhiline üüri õigeaegne tasumine. Jaa, vabalt, muidugi saab kokku. Igal kuul on M-iga aga mingi jama olnud. Esimesed kuud maksin mina kahe eest, augustis pidi tulema raha ja tagasimakse. Siis jaurasime sellega tükk aega, sain igasuguseid lubadusi ja lõpuks ka mingi osa tagasi.
Järgmiseks tekkis olukord, kus korteriomanik tuli üüri järele ja täiesti plaaniväliselt oli minu ja enda rahaga kodus Liis. Kolmandat tüdrukut ega tema osa mitte kuskil. Tulemuseks segaduses Liis ja vihane Igor. Lõpuks tuli ka M ja Igor sai, mis tahtis.
Nüüd on halvem olukord. Tema võlg on kasvanud 4000 kroonini, mis tähendab, et minu pangakonto seis, kus mul peaks olema raha üsna kohe mitte just superodavate lennukipiletite ostmiseks, on nadivõitu. Pluss meil on kasvava rahutusega korteriomanik ja üüri maksmise tähtaeg oli 10. kuupäeval. Pluss kolmas korterikaaslane, kes on alates kuu algusest öelnud, et raha on olemas ja kohe maksab ta oma osa ära. Miskipärast pole asi selleni aga jõudnud. Hoolimata nendest igapäevastest arupärimistest.
Kõige haigem variant oli see, kus M ütles lõpuks, et raha on külmkapi peal. Võite nüüd kolm korda pakkuda, kas oli. Äip. Ma ei ole küll mingi rahanäljas bitch, aga see olukord, kus ma maksan olematutel põhjustel kogu aeg kahe inimese rahasid (sest kui üüri ei maksa, lendame ju kõik), on jabur. Ja mul on ausalt öeldes sellest täiesti kõrini. Pealegi ei saa ma enam aru, kas ta üldse kuulab, mida ma talle räägin või mida tema käest küsin. Sel nädalal parem kuulaku, sest mina enam sellega jebida ei viitsi.
—
Mõtteid on (lisaks nimetatutele veel) – ja palju. Aga kas see teeb asjad paremaks kui nad seda on?
