Nüüdseks olen kaks päeva ringi kõndinud, klappides Ruja laulud. Nostalgiatripp või nii. Enne eilset õhtut oli see sisseelamiseks, pärast etendust tunnete ülalhoidmiseks. Täna sattusin Treffneri ees poole “Need ei vaata tagasi” pealt Merikesega kokku, kes täna läheb. Küsimusele “Kuidas oli?” on muide kuradima raske vastata, kui endal on tunded nii vastakad. Seega tuli loomulik vastuküsimus “Mis mõttes?”, millele järgnes väga lühike vastakate asjade loetelu.
Libreto ja üldse lavastuslik pool jäid minu jaoks nõrgaks. Väike pettumus Ojasoo-Semperi suhtes, kellelt olen harjunud nägema märksa tugevamat tööd. Olgu, väga suur osa tekstist oli täiesti autentne, asjaosaliste endi sõnad, aga selle kokkupanek oli nõrgavõitu. Ehitame kõik muusikale üles, muu paneme vaheklippideks või nii. No tore, muusikalises pooles ei ole tõepoolest midagi ette heita. Lavatagune bänd oli suurepärane, näitlejad laulsid kohati nii, et võttis judinad selga. Sellega oli kõik korras.
Lihtsalt oli kohati selline tüüpiline suveteatri tunne, et labastame ja teeme ülekäe. Eriti sellistel hetkedel, kui oli väga hea ja väga ilus lugu ja selle taustaks käis laval läbustamine. Ja mitte stiilne läbustamine, vaid selline tavaline, mida ma niigi igal õhtul Zavoodi ees ja sees näen. Piinlik oli kohati, kuigi kohati oli tõepoolest ka naljakas, võttis muige suule.
Videoekraan päästis palju. Esiteks oli ka prožepukist niisama vaadates raske aru saada, mis laval toimub. Ja teiseks andis see võimaluse minna lava taha ja ajas tagasi. Suurepärased leiud muide telearhiivist, mis andsid palju juurde. Koma “Protsessi” teema ja see naljakaspiinlik Reet Linna ja Olav Ehala saade, kus küsimused a la “Mida sa üksikule saarele kaasa võtaksid?” ja “Mis värvi su lemmiksokid on?”
Üldplaanis originaal-Ruja ja saatejuhid, lähiplaanides aga näitlejad. Kaunis lahendus. Ja minu lemmikkoht oli ka seal vahel. Totaalne kamm. On piinlikud “intervjuud” popbändiga ja siis järsku lahtiriietuv Risto Kübar ja sugesteeriv-korduv küsimus “Kas sinul on juba Ruja särk?” Ja lõpuks karjatus: “Minul on!” Me liked it. A lot. Genialissimus kuubis. Ehk mu mälu väga mööda ei pane, aga seda stseeni tegi “Ringis” vist ka päris-Nõka.
Näitlejatest rääkides… Oli paar tugevat esitust. Eesotsas loomulikult Priit Võigemastiga, kelle Rannap oligi terve lavastuse kõige kandvam roll. Kui Priit kaamerad lava taha meelitas ja künkast alla pimedusse tantsiskles, oleks võinud sama hästi ka publiku minema lasta. Edasi oli ainus tegevuse kandja Risto Nõgisto, aga temagi läks ära (lavalt publikusse minek oli hea, aga selle asemel, et poole publiku ees ikkagi mööda platsi äärt tagasi lava taha minna, oleks võinud otse väravast välja kõndida, palju lõplikum ja löövam mulje oleks garanteeritud olnud, praegune lahendus on kuidagi poolik) ja siis oli ainult piinlik. Lõpp oli nõrk.
Näitlejate valikul on Ojasoo-Semperi tandem küll häid otsuseid teinud. Sergo (Vares) jääb küll suhteliselt tegevusetuna teiste taustal tagaplaanile, aga laulab nagu mees muiste. Minu lemmik temalt oli külmkapi otsas esitatud “Õunalaul”. Puhas kuld. Arno (Tamm) käib lavalt mitme mehena läbi, nii et ei paneks tähelegi, aga kuigi esmapilgul on tema kitarristid-klahvimängijad ühe vitsaga löödud, siis Kappelina on ta soe ja tema Garšnek mõjub vastupidi, hoopis võõralt ja eemaletõukavalt.
Robert (Annus) mängib ka hästi. Põristab oma maheda baritoni mõnusaks bassiks ja tinistab-joriseb nagu noor vuntsidega jumal. Margus (Prangel) esineb oma tuntud Draamateatri-headuses. Juri Altovina hakkab ta muidugi juba loomupäraselt vastu, sest, noh, kui sul juba Nõgisto ja hea Ruja suhtes sümpaatia on ja siis tuleb mingi vene tüüp, kes sisuliselt bändi allakäigule hoogu annab, siis on selline mulje kerge tulema. Suurepärane vene keel muide, nii palju, kui ma sellest tean.
Evelini (Pang) Naine jäi segaseks. Tore. Alenderil mingi naisega teema. Lambist. Täpselt aru ei saa, mis teema, lihtsalt laulavad kenasid duette, kus Evelin domineerib. Ja siis saab läbi miskipärast. Sama segaselt, kui algas. Nagu kiire vahepala, ah, teeme armuloo ka kuidagi ära. Vanemuise näitlejad peale Tomminga jäid kuidagi tagaplaanile. Martin (Kõiv) oli nagu kogu aeg olemas, aga seda taipab alles siis, kui sa mõtled, et, oota, mingi tuttav oli ju veel laval, aa, seal.
Markusega (Luik) oli umbes sama lugu, nagu Martiniga, aga tema sai rohkem tähelepanu. Esimeses pildis kraakles ta lihtsalt oma “Saaremaa valsi” teemaga sama moodi nagu ta ikka Vanemuises teeb, aga kui Ruja otsis uut solisti ja uksest tuli sisse Markuse Graps, siis rokkis ta nagu Kolditsa “Proffetis”. Või, noh, tegi hevi, aga oli äge ikkagi.
Tõnis Mägi hulkurina sissetoomine oli ka selline suvaline lüke. Vähemalt mulje jäi selline. Aga tore ju, vanameister laulab hästi, laske siis laulda ja rahval pärast plaksutada. Mõnus nüke oli hiljem, kui pilt lava taha läks, kus Nõgisto-Rannap omavahel veidi kemplesid. Bändi selja taga oli noore Mäksi suur poster. Kauniš.
Aga ikkagi, Priit ja Risto olid “RUJA” staarid. Priit säras kogu aja, kui ta laval oli, ning ainult siis, kui Rannap konkursile sõitis või teist korda ja lõplikult bändist lahkus, laskis ta Nõgistol oma asja ajada. Kes tegi ka seda hästi. Mõlemad näitlejad olid oma tegelaskujud endale suurepäraselt selgeks teinud ja oma puusanõksude ja näoilmeteni kõik perfektseks viimistlenud. Eks tunnistas ju Rannap isegi, et pärast Priidu vaatamist rääkima hakates jäi endalegi mulje, nagu jäljendaks tema hoopis Priitu. Ja Risto laulis “Sa oled mul teine” ja käitus täpselt nagu Nõgisto – nii palju, kui ma temast tean.
Kokkuvõtteks siis nii palju, et kuigi lavastus jäi minu arvates keskpäraseks ja segaseks, siis on “RUJA” puhul tegu kahtlemata väga hea muusikalise elamusega. Ja need ülesotsitud vanad teleklipid ja NO-lik kaameramäng laval ja lava taga väärivad seda, et neid nähtaks. Aga minge parem täna ise vaatama-arvama. Ja mina käisin näiteks enne etendust lava taga, tehke järgi.
Ruja – Ei mullast
Sõnad: Hando Runnel, muusika: Margus Kappel
Ei mullast Sul olegi enam suurt lugu,
kui kõndima õpid parkettide pääl.
Sääl ununeb loodus ja loomise lugu
ja kõrvadest kustub Sul põldude hääl.
Võib-olla Sul sügavas kripeldab sugu,
kui õhtuti mõttesse mõlgutad pää.
Kui küsid, kas kividel kängub Su sugu,
kui pooleni ööni Sa unne ei jää.
Üks mõte toob teisele mõttele ainet
ja mõeldes Sa veelgi värdjamaks jääd.
Kõrv eristab eetrist vaid lõputut lainet,
kui külmast kapist tood jahedat jääd.
—
Foto näppasin Vanemuise kodulehelt.
tuuline haldjasaar 