Amph…

Et siis… Mulle anti just hansat juua. Proovida, õigemini. Ülimalt kahtlane jook. Ü-li-malt. Lõhnab nagu eriti halvaks läinud ja pooleldi hallitav naturaalne siider. Näiteks. Ja maitse… Milline täpselt? Suust ja kõrist käib läbi nii palju erinevaid maitsetundmusi, et ei jaga matsu. Mõned on päris halvad, mõned on päris tuttavad, mõned… Umph. Rappa läheb see kõik. Aga seest on vähemalt soe.

—
Kuri neste.

Protected: Camisado

This post is password protected. To view it please enter your password below:

Password:

Statistika järgi…

…on minu blogi leitud kõige rohkem otsingutega “Risto Kübar” ja “tuuline haldjasaar”. Teine on loogiline, aga esimene… Ma ütleks, et kompliment, kui arvuti sellise nime selle kohaga siin ära seostatab.

—
Ja varsti saab ümmargune arv külastusi ka täis. Mis tähendab… ****!

Kamm ja kunst

Teatrielu on… Kohati täiesti segadusseajavalt naljakas. Teed “kunsti” ja siis seda, mida teatriinimesed ikka teevad ja pärast itsitad, nagu viienda klassi plika või kanepiuimas tüüp. Aga ei ole ise sel hetkel kumbki. Kammib kergelt ära.

Saiman Chow on teine asi (mitte küll asi, aga muud määratlust võrreldes esimese lõigu teemaga on raske leida), mis ära kammib. Õigemini tema loome. Lennart näitas mulle eile umbes kolme klippi ja nüüd ma saan paljudest asjadest selgema pildi ette. Tulevadki ütlemise peale hüpnosilmad ja kiišud on täpselt sellised, nagu nad on. Ja kalu ja pandasid ei suuda ma kunagi enam sama pilguga vaadata. Ausõna.

Aga nüüd pean oma tegemisi natuke paremini koordineerima hakkama. Ühest küljest hakkab kool (viimane aasta ja operatsioon “kaks bakat ühe aastaga”), teisalt on mul töö. Khm. Tööd. Ajalehe toimetamine pluss baaritöö. Ja kolmandast küljest teater. UNT! tuleb ja Teatritehas teeb ja Tartu Uus Teater teeb ka. Ja ma üritan siis kooli ja tööde ees eelisjärjekorras hoopis eeskujulik vabatahtlik, assistent ja rekvisiitor olla….

Ja natukene lavastaja ka, sest ruumid me saaks ja eile tuli välja, et tehnika saaks ka. Ja pealegi on poisid ainult septembri lõpuni põhikohaga Tartus. Ehk siis… Ma pean Mänguasjamuuseumiga ka läbi rääkima paari asja suhtes ja vaatama, kas kõik inimesed on olemas ja siis saab teha väikese “Unenäovabriku” treti ka.

Edit hiljem:

Nad teevad seda jälle… Kui kirjakasti potsatavad sellised konkreetsed vastused, nagu “mina teen” ja “JAH”, siis ei jää muud üle, süda lihtsalt läheb soojaks ja nägu naerule. Nad on lihtsalt nii head. Nagu tõsiselt!

—
Mis tähendab, et mul on vaja väikest musta märkmikku, kuhu see kõik kirja panna!

Aatepõllud, mõttemetsad…

Nüüdseks olen kaks päeva ringi kõndinud, klappides Ruja laulud. Nostalgiatripp või nii. Enne eilset õhtut oli see sisseelamiseks, pärast etendust tunnete ülalhoidmiseks. Täna sattusin Treffneri ees poole “Need ei vaata tagasi” pealt Merikesega kokku, kes täna läheb. Küsimusele “Kuidas oli?” on muide kuradima raske vastata, kui endal on tunded nii vastakad. Seega tuli loomulik vastuküsimus “Mis mõttes?”, millele järgnes väga lühike vastakate asjade loetelu.

Libreto ja üldse lavastuslik pool jäid minu jaoks nõrgaks. Väike pettumus Ojasoo-Semperi suhtes, kellelt olen harjunud nägema märksa tugevamat tööd. Olgu, väga suur osa tekstist oli täiesti autentne, asjaosaliste endi sõnad, aga selle kokkupanek oli nõrgavõitu. Ehitame kõik muusikale üles, muu paneme vaheklippideks või nii. No tore, muusikalises pooles ei ole tõepoolest midagi ette heita. Lavatagune bänd oli suurepärane, näitlejad laulsid kohati nii, et võttis judinad selga. Sellega oli kõik korras.

Lihtsalt oli kohati selline tüüpiline suveteatri tunne, et labastame ja teeme ülekäe. Eriti sellistel hetkedel, kui oli väga hea ja väga ilus lugu ja selle taustaks käis laval läbustamine. Ja mitte stiilne läbustamine, vaid selline tavaline, mida ma niigi igal õhtul Zavoodi ees ja sees näen. Piinlik oli kohati, kuigi kohati oli tõepoolest ka naljakas, võttis muige suule.

Videoekraan päästis palju. Esiteks oli ka prožepukist niisama vaadates raske aru saada, mis laval toimub. Ja teiseks andis see võimaluse minna lava taha ja ajas tagasi. Suurepärased leiud muide telearhiivist, mis andsid palju juurde. Koma “Protsessi” teema ja see naljakaspiinlik Reet Linna ja Olav Ehala saade, kus küsimused a la “Mida sa üksikule saarele kaasa võtaksid?” ja “Mis värvi su lemmiksokid on?”

Üldplaanis originaal-Ruja ja saatejuhid, lähiplaanides aga näitlejad. Kaunis lahendus. Ja minu lemmikkoht oli ka seal vahel. Totaalne kamm. On piinlikud “intervjuud” popbändiga ja siis järsku lahtiriietuv Risto Kübar ja sugesteeriv-korduv küsimus “Kas sinul on juba Ruja särk?” Ja lõpuks karjatus: “Minul on!” Me liked it. A lot. Genialissimus kuubis. Ehk mu mälu väga mööda ei pane, aga seda stseeni tegi “Ringis” vist ka päris-Nõka.

Näitlejatest rääkides… Oli paar tugevat esitust. Eesotsas loomulikult Priit Võigemastiga, kelle Rannap oligi terve lavastuse kõige kandvam roll. Kui Priit kaamerad lava taha meelitas ja künkast alla pimedusse tantsiskles, oleks võinud sama hästi ka publiku minema lasta. Edasi oli ainus tegevuse kandja Risto Nõgisto, aga temagi läks ära (lavalt publikusse minek oli hea, aga selle asemel, et poole publiku ees ikkagi mööda platsi äärt tagasi lava taha minna, oleks võinud otse väravast välja kõndida, palju lõplikum ja löövam mulje oleks garanteeritud olnud, praegune lahendus on kuidagi poolik) ja siis oli ainult piinlik. Lõpp oli nõrk.

Näitlejate valikul on Ojasoo-Semperi tandem küll häid otsuseid teinud. Sergo (Vares) jääb küll suhteliselt tegevusetuna teiste taustal tagaplaanile, aga laulab nagu mees muiste. Minu lemmik temalt oli külmkapi otsas esitatud “Õunalaul”. Puhas kuld. Arno (Tamm) käib lavalt mitme mehena läbi, nii et ei paneks tähelegi, aga kuigi esmapilgul on tema kitarristid-klahvimängijad ühe vitsaga löödud, siis Kappelina on ta soe ja tema Garšnek mõjub vastupidi, hoopis võõralt ja eemaletõukavalt.

Robert (Annus) mängib ka hästi. Põristab oma maheda baritoni mõnusaks bassiks ja tinistab-joriseb nagu noor vuntsidega jumal. Margus (Prangel) esineb oma tuntud Draamateatri-headuses. Juri Altovina hakkab ta muidugi juba loomupäraselt vastu, sest, noh, kui sul juba Nõgisto ja hea Ruja suhtes sümpaatia on ja siis tuleb mingi vene tüüp, kes sisuliselt bändi allakäigule hoogu annab, siis on selline mulje kerge tulema. Suurepärane vene keel muide, nii palju, kui ma sellest tean.

Evelini (Pang) Naine jäi segaseks. Tore. Alenderil mingi naisega teema. Lambist. Täpselt aru ei saa, mis teema, lihtsalt laulavad kenasid duette, kus Evelin domineerib. Ja siis saab läbi miskipärast. Sama segaselt, kui algas. Nagu kiire vahepala, ah, teeme armuloo ka kuidagi ära. Vanemuise näitlejad peale Tomminga jäid kuidagi tagaplaanile. Martin (Kõiv) oli nagu kogu aeg olemas, aga seda taipab alles siis, kui sa mõtled, et, oota, mingi tuttav oli ju veel laval, aa, seal.

Markusega (Luik) oli umbes sama lugu, nagu Martiniga, aga tema sai rohkem tähelepanu. Esimeses pildis kraakles ta lihtsalt oma “Saaremaa valsi” teemaga sama moodi nagu ta ikka Vanemuises teeb, aga kui Ruja otsis uut solisti ja uksest tuli sisse Markuse Graps, siis rokkis ta nagu Kolditsa “Proffetis”. Või, noh, tegi hevi, aga oli äge ikkagi.

Tõnis Mägi hulkurina sissetoomine oli ka selline suvaline lüke. Vähemalt mulje jäi selline. Aga tore ju, vanameister laulab hästi, laske siis laulda ja rahval pärast plaksutada. Mõnus nüke oli hiljem, kui pilt lava taha läks, kus Nõgisto-Rannap omavahel veidi kemplesid. Bändi selja taga oli noore Mäksi suur poster. Kauniš.

Aga ikkagi, Priit ja Risto olid “RUJA” staarid. Priit säras kogu aja, kui ta laval oli, ning ainult siis, kui Rannap konkursile sõitis või teist korda ja lõplikult bändist lahkus, laskis ta Nõgistol oma asja ajada. Kes tegi ka seda hästi. Mõlemad näitlejad olid oma tegelaskujud endale suurepäraselt selgeks teinud ja oma puusanõksude ja näoilmeteni kõik perfektseks viimistlenud. Eks tunnistas ju Rannap isegi, et pärast Priidu vaatamist rääkima hakates jäi endalegi mulje, nagu jäljendaks tema hoopis Priitu. Ja Risto laulis “Sa oled mul teine” ja käitus täpselt nagu Nõgisto – nii palju, kui ma temast tean.

Kokkuvõtteks siis nii palju, et kuigi lavastus jäi minu arvates keskpäraseks ja segaseks, siis on “RUJA” puhul tegu kahtlemata väga hea muusikalise elamusega. Ja need ülesotsitud vanad teleklipid ja NO-lik kaameramäng laval ja lava taga väärivad seda, et neid nähtaks. Aga minge parem täna ise vaatama-arvama. Ja mina käisin näiteks enne etendust lava taga, tehke järgi.

Ruja – Ei mullast

Sõnad: Hando Runnel, muusika: Margus Kappel

Ei mullast Sul olegi enam suurt lugu,
kui kõndima õpid parkettide pääl.
Sääl ununeb loodus ja loomise lugu
ja kõrvadest kustub Sul põldude hääl.

Võib-olla Sul sügavas kripeldab sugu,
kui õhtuti mõttesse mõlgutad pää.
Kui küsid, kas kividel kängub Su sugu,
kui pooleni ööni Sa unne ei jää.

Üks mõte toob teisele mõttele ainet
ja mõeldes Sa veelgi värdjamaks jääd.
Kõrv eristab eetrist vaid lõputut lainet,
kui külmast kapist tood jahedat jääd.

—

Foto näppasin Vanemuise kodulehelt.

I wanna

Nii on juba parem.

—
Tunduvalt.

Spit out your Bubblegum

Teist päeva on Placebo. Sellistesse Tartu-õhtutesse ja hommikutesse sobib ta hästi. Tallinnasse sobisid nii paljud asjad, mis siin on kuidagi… Teistmoodi. Mitte sellised, nagu peaksid. Seal on ikka… Sa seisad kesklinnas, kahe mitmerealise tee vahel, kus voorivad pimeduses värvilised tuled ja sõidukid, aga müra ei ole. On selline mõnus, vaikne, kuuled ainult “Linnasuve laulu” või siis viimse piisani täiskiilutud trammis logisedes naeratad, sest klappidest tuleb “Kosmos”. Ja mõtled, et kohutavalt mõnus on. See linn naeratab sinuga kaasa.

Tartu on teistmoodi. Kõik on kuidagi vähem äärmuslik või siis lihtsalt… Ma ei oskagi seda kuidagi kirjeldada. Siin ei ole halb, välja arvatud neil hetkedel, kus sa mõnest kohast, kuhu just sisse astusid, tuulekiirusel välja tagurdad, sest peas trummeldab VIU. Ja siis mõtled paaniliselt, kuhu minna ja jõuad kohta, kus sa nagunii kogu aeg oled. Aga see ei pruugi üldse halb olla. Seal väga halb ei saagi olla. Lihtsalt teistmoodi.

Eile, õigemini täna hommikul oli huvitav. Palju küsimusi, millele vastuse otsimine natuke endas ka selgusele jõuda aitab. “Millesse sa usud?” ja “Keda sa viimati armastasid?” on mõned üksikud näited. Ja huvitavaks teeb selle just see asjaolu, et küsija mõtlebki neid tõsiselt, tahabki teada, sest tal on tõenäoliselt enda peas samasugused küsimused enda kohta. Vastates saavad kõik midagi enda jaoks selgemaks. Ja ma arvan, et sellised asjad on head.

Lõikasin eile tuka lühemaks. Enam ei pea pead imelike liigutustega kuklasse viskama, kui enda ette näha tahan. Ja saab normaalselt pilti teha, mitte imestama, miks ma midagi ei näe ja siis avastama, ah et selle pärast, et mul on pahmakas kiharaid pildi ees. Ja need otsad viivad mu enda pähe. Vaata siis. Ja siis tekitati veel küsimus, et kas patsid või lahtised juuksed. Ühele meeldis üks, teisele teine, mina tegin midagi kolmandat lõpuks. Pean endaga harjuma veel, et aru saada, mis okei on.

Pesa ei ole ammu teinud, aga seda on raske välja saada ja viimasel ajal ma ei viitsi, ma lihtsalt ei viitsi. Pesasid välja juurida või suhelda või… Noh, mõned erandid on, kellega viitsin, aga ikkagi. Inimesed väsitavad. Õigemini – rahvas väsitab. Ja viimasel ajal valin ma lihtsalt enamasti vaikimise. Kui keegi mind just rääkima või huvi tundma ei saa. Mõned on sellega ikka hakkama saanud. Tublid.

—
Aga koberit ei tulnud.

Vahi värki

Paar päeva Tartust eemal olemist võivad tagasi tulles paraja üllatuse valmistada. Esimese asjana avastad vana klassijuhataja fotoalbumit sirvides, et vahepeal on teil olnud klassikokkutulek. Sulle on aga unustatud mainida, et selline asi toimub. Kena. Ise oled veel kokku viimased kuus aastat arvanud, et kolm aastat koos käidud tee oli äge ja oma jälg on jäetud. Võta näpust.

Siis leiad teisipäevaõhtuse kirja, mis palub tänaseks lõunaks proovi ette valmistada. Hakkad paanikas inimestele helistama, aga keegi ei võta kümne paiku telefoni vastu. Või kui võtab, siis selgub, et ta on maal või… Lihtsalt teises riigis. Õigemini samas riigis, aga kohutavalt halva leviga, veaks kihla, et juba Lätis.  Ise pead samal ajal veel tegelema ametliku töö kohustustega. Taff lakk.

Aga öölaulupidu oli ikkagi äge. Veel teisel pool väravat olles sain kõne Andreaselt, kes lõpetas jutu muiates, et seltskond on nõlval, tulgu ja otsigu nad üles. Sisse jõudes ja seda nõlva nähes venis endal ka suu muigele. Nojah, päris kerge on ju sellest 100 000-pealisest massist paari tuttavat nägu üles leida.

Kiuri ja Võrno leidsin otsimatagi üles, aga Virge & Co leidmine oli keerukam, kui ma arvasin. Treffneri tuttavad näod viisid riburadapidi aga eesmärgini. Esimene suvaline laks rahva pihta, mille kaameraga sealt tegin, läks kogemata Piret Järvise ja Kallervo Karu pihta. Oh ebaõnne!

Aga pidu ise oli tore. Palju häid laule ja lauljaid, lõõritasin oma kulunud esimese sopraniga tuttavaid koorilaule kaasa ja sama käis ka muidu teada-tuntud lugude kohta. Mäks kutsuti “Koitu” tagasi laulma, Jarek oli tasemel ja hea oli ka ärkamisaegseid laule originaalkoosseisude esituses kuulda. Pärast Liisi Koiksonit läksin aga väljakult ära, sest külm tahtis põlvi endale võtta, aga ma ei tahtnud anda.

—
Nüüd köitma!

Põhipo

Kuidagi pidetu ehk. Tunne, ma mõtlen. Tunniajase koosoleku pärast ei ole ma praegu Tallinnas võtetel. Kräbens. Mitte, et ma tahaks hullult edevalt kaamera ees olla (oo, mulle meeldiks seal TAGA olla ja asju ajada ja nuppe katsuda ja kadreerida ja…), aga nukker tunne on, et ei saanud sõpra aidata. Ja tuntud Eesti näitlejatega koos mängida. Uukkivi on ikkagi üks mu lemmikuid olnud ja ma tean kedagi, kes mu tapaks, kui ma Malmsteniga oleks koos kaadrisse sattunud vms… Hm, siis on isegi hea, et läits nii, kuis läits. Mitte, et Sabina praegu Šotimaal poleks (urin ja kadedus, samas siiski hea meel ta pärast).

Rääkisime adekvaatsed asjad ära ja kobisime tagasi arvutite taha. Ma ei tea miks, aga viimased veerand tundi olen erinevatel UK koolide ja stipendiumide kodulehtedel surfanud. Ja Iiri värk ka. Ma ei tea, lihtsalt sattusin sellisele lainele. Et võiks minna Londonisse näiteks ennast täiendama. Ja siis lööb Google ette mulle Belfasti ja muud sellised kohad. Um. Põhja-Iirimaa küll, aga siiski Iirimaa. Pühin ila neid pilte ja õppeaineid vaadates. Theatre research… Kõõks. Ja seda heas mõttes.

Siki küsis, et ega ma ületöötanud pole, et näen veidi ebaterve välja. Suvi on kuidagi ära kadunud, nii et puhkusest ära küll ei ütleks. Sellepärast ehk vaatangi neid utoopiasse kalduvaid asju. Otsin põgenemisteed. Kuhugi ÄRA. Kas või natukeseks ajaks. Muutust on vaja. Seepärast siis see uus kujundus ka. Eks harjun. Ja siis vahetan millegi uue või vana vastu jälle välja. Geni kolimine on ka veidi keskkonnavahetus, aga selline kurb. Ja mitte et ma ei oleks terve suvi otsa nüüd Magasinis elanud ja vaaritanud ja pool oma kööki sinna tassinud. Seal on tore ja uus lett on ilus ja puha, aga ikkagi… Kõik need viimased korrad, kui Lutsus olen käinud, on seal nii VALE olnud. Valed inimesed, valed asjad. Minge ära, laske õigetel olla.

Jaan-Jürgen küsis ühel öösel Zavoodis, et kas ta võib oma filmi jaoks intervjuud teha. Ma põiklesin veidi kõrvale. Kõik see, mida ma suudaks sõnadesse panna, ei ole lihtsalt võrreldav sellega, mis tegelikult on. Ja pealegi… Ma ei taha, et selle heaga saaks sama asi, mis on saanud paljude teiste heade asjadega. Kilmiga sai sellel teemal pikalt räägitud. Las jääb. Kui, siis räägin kellelegi teisele, aga mitte sellesse kaamerasse. Kõik.

Jälle on selline Raadio-Maria-kuulamise tuju. Tööl on see ja The Kooks (ja “Children of Dune!”), kodus on Dahling. Ja siis on Magasin, mis on nende kahe vahepeal. Sinna muusikat ei vea, see heliseb peas. UNT kolistab oma olemisega mööda linna ringi ja see on juba iseenesest mingi muusika või mingi… Mingi muu asi. Abstraktne, seosetu, aga hea. Nagu Unt ikka. Varsti on ball ja öös on asju. Ja need kõik kammivad, aga sellega oleme me kõik juba harjunud. Mina küll. See on selline… Hea kamm.

—
UNT tuleb! Ja Teatritehase tüübid – üks teie telekas nädalaks ajaks on väärt kaht vabalt valitud piletit…

VIU: Väldi – Ignoreeri – Urise

Eile oli liiga kamm. Mõtlesin hommikul nelja paiku voodisse keerates, et nüüd saab pikalt magada. Kaheksa läbi helistas korteriomanik ja tahtis unesegase absoluutselt mitte adekvaatse neiuga adekvaatselt rääkida. Mööda sai küll räägitud. Igatahes pidin ma ennast voodist välja vedama ja vihmas linna ja tagasi vantsima. Oleksin pidanud parditeipi ka tooma. Kassi jaoks. See oli lihtsalt julm, kuidas ta terve Igoriga vestlemise ajal kräunus. Mõttes tegin palju asju, mida pole absoluutselt loomaarmastaja inimese peas kunagi olnud.

Vedasin pärast enamiku söögikraamist Magasini ja vaaritasin seal. Oleks tahtnud kõigi peale turtsuda, aga ei saanud, liialt normaalsed inimesed. Vingusin hiljem hoopis idiootidest autoomanike peale. Oleks korduvalt Virge moodi keset teed karanud, keskmist sõrme näidanud ja gallia sõimu meelde tuletanud. Aga mõtlesin hoopis ühele aforismile. “Ainus vahe selles, kummal pool teed vihmaga kõnnid, on see, et ühel pool näed paremini, kes su märjaks pritsib.” Kui see mingi igiammune tarkus pole, siis võtan kopiraidi.

Deliiriumist ma ei räägi. Väga vastikpalavikulinekurjakuulutav. Viimati, kui midagi sarnasel teemal nägin, läks nädal hiljem põhimõtteliselt asi täide. Ja selliseid asju on enne ka juhtunud. Delfi oraakel in the making? Parem mitte. Ma ei kannataks selliseid asju enam välja. Aju on niigi omadega ära tapetud. Pärast tapeti veel, mis järgi oli jäänud, aga õnneks oli häid segajaid, mis ei lasknud liiga ära kammida. Muusika oli lihtsalt liiga hea ja vali. Ja mis alles jäi, selle tapsime Virgega edukalt ja rõõmsalt ise ära. Viimaste andmete järgi mina võitsin 3:2, aga enne oli tal pikalt hea eduseis.

VIU praktiseerimine ei ole viimasel ajal eriti õnnestunud. Ainult kohati ja minu kahjuks. Rohelised mehikesed aitavad natuke, järgmisel päeval on tunduvalt hullem olla, aga vähemalt on üle elatud muu õudus. Ja sellest viimase nädala Treffoonia teemast ei saa ka aru. Kõik kohad on neid täis, aga ma ei saa aru, kas see on meeldiv või mitte. Tore on ju palju toredaid tuttavaid näha, aga… Mis saab siis plaanist endale kiiremas korras kaevata urg, sinna peitu pugeda ja kõigi uudishimulike pilkude vastuseks lihtsalt hambaid näidata? Kurat! Hea plaan ju!

Positiivset ka. Oma gäng. Dahling. Ja nüüd kauaoodatud osa sissekandest: MA NÄGIN JAANUST! Üle pika aja. Nii armas temast mind kohe komplimendiga tervitada: “Sa ei näegi kole välja!” Jaanuse keeles tähendab see vist seda, et kollane sobib mulle. Ma alles õpin seda. Ja Otti oli kohutavalt tore Jaanuse lauas näha. Austraalia pole poissi ära rikkunud. Muus, kui juuste osas. Kursaraamatu kalendriosa meenutades (tubli töö, Jaanus!) tekib küll küsimus, kas ta ei pidanud juuksurisse mitte enne FOLKi minema, aga… No vähemalt on ta meie rüpes tagasi. Atta, boy!

Vahepeal oli meil esietendus jälle. “Vene rännumehe ülestähendused”. Ott Aardam ja Mart Aas on haritud inimesed, mõlemad lavastajad ja lavakujundajad. Tõnis Leemets laulab ja mängib mitmehäälselt kitarri ja on vene rännumees. Minu vanematele ja nende kaasaegsetele eriti pealeminev tükk, ma kardan. Kes vene keelt ei oska või nõukaajast absoluutselt teadmatuses on, hakkab nihelema vahel. Rullnokkadele ja muudele ajudeta inimestele ei soovita, kuigi üks pilt peaks ka neile arusaadav olema. Õlletarkust jagatakse.

Esikapidu oli põhimõtteliselt ka vist maja avapidu. Kuigi meil… Noh. Eks neid istumisi ole seal juba olnud. Aga seekord oli rahvast rohkem. Tridensi peolt saabus ühel hetkel ka Romeo+Julia seltskond. Läks pikalt ja huvitavalt, mis Magasinis käinud inimestesse puutus. Nii mõnigi tõusis minu silmis kõrgemale, kui enne oli olnud. Kui rohkem räägid ja tüübi mõttemaailma hakkad lahti jagama, võib väga põnev olla. Kuni kuhugi edasi liikudes tuleb minevik ligi, sakutab ja ütleb, et õu, ma olen nüüd su peas, ajan sealset pahna veel rohkem segamini ja siis on mul tšill. Mis sina tahad, ei koti. Ja siis on endal halb ja tulevad rohelised mehikesed, keda uute ja vanade tuttavatega jutu kõrvale ohtralt jagada.

—
Mart ei tea, kui väga tema öeldu täna ära kammis.