Ma sain praegu tõsise teatrielamuse. Ja seda pisikest telepilti ETV kodulehelt vaadates. Müstika. Vaatasin huviga, naersin südamest ja heldisin ka. Ja mõtlesin, et Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper on selline tiim, kelle genialissimus on kuubis. Vähemalt. Ja NO-s on kohutavalt äge trupp praegu. Teatriauhindade jagamisest ei ole lihtne sellist vaatemängu teha. Või kui tänavusest galast rääkida, siis on vist küll lihtne. Kui geniaalsus on laes ja selline meeskond taga. Respect.
Tegelikult oli plaan hoopis möödunud nädalavahetusest rääkida. Tartu kooliteatrite festivalist siis. Kätt südamele pannes tunnistan, et kõiki asju ei käinud vaatamas. Sest esiteks proovid Tartu nn päris-teatris Vanemuises tahtsid tähelepanu (“Koidula veri” sõi ära pea kõik algklassitruppide etenduste ajad laupäeval ja haukas veidi põhikoolidest ka peale) ja teiseks oli ka neid, mida lihtsalt ei läinud vaatama, sest mujal oli samal ajal midagi huvitavamat teha.
Laupäev, alg- ja põhikooli aste
Kella kümnest siis avamine. Arutasime eelmisel õhtul Genialistides seda, mida teha. Salo! Hommikul saime tund varem Athenas kokku ja vaatasime, mida teha annab. Forseliuse poisid ei jaganud küll väga hästi matsu, kuidas kiirelt pimedas plaksude vahepeal lavale tulla, aga see on täitsa andestatav. Kuuldavasti öeldi neile ainult aeg, millal kohale tulla ja eelnevaid teadmisi, mida täpselt teha, neil väga polnud. Aga Salo oli tšill. Veidi haisev, aga tšill. Kostüüm ju pesemata ja selles on Martin ikka palju mänginud ja niisama ka ringi karanud.
“Memme musi” – Tartu Kesklinna kool, juhendaja Tiina Karro
See oligi ainus algklasside etendus, mida tänavu vaatama juhtusin. Kui nagunii Vanemuisesse avamise pärast hilinema pidin, siis ega see lisa veerandtund ikka suurt tükki kuskilt küljest ära võta ju. Vaatasin ja itsitasin. Esimene asi, mis välja paistis, olid jänesed. Neid oli palju. Neid pidigi palju olema.
Meenutasin, kuidas lapsena seda suurt õhukest raamatut lugesin ja pilte vaatasin ja noorimale jänesepojale kaasa elasin. Ja üks asi pani veel naerma. Elav kujutlusvõime ja taustafaktid. Muidu oli nummi. Igatpidi oli nummi tegelikult. Ei hakka norima väikeste kallal, et miks pagana päralt nad ainult teksti annavad ja mängida ei oska. Ja juhendaja alguses ja lõpus nad tantsima paneb. Nii see baari kooliteatri elu käib.
* preemia kõige tublimale jänesepojale – Margaret Adamov
“Krokodill Gena ja sõbrad” – Tartu Veeriku kool, juhendaja ???
Esimene põhikooli etendus, mida mina nägin. Seda polnud esialgses kavas ka, nii et juhendaja nime ma hetkel ei oska öeldagi. See oli suht haige, aga mitte eriti halvas mõttes. Huvitav oli jälgida, kuigi ka siin oli eriti selge see igavene kooliteatri-mure: näitleja ülesanne on tulla lavale (soovitatavalt selgelt arusaadavas kostüümis) ja anda publikusse teksti (võimalikult täpselt, mitte kui midagi ei tohi ära unustada, sest siis saab juhendaja pahaseks).
Siiski ütlen, et minu arvates tegid Veeriku lapsed päris mõnusa etteaste. Oli täitsa naljakas vaadata, päris Harju keskmine põhikooliteater (ja seal oli mäger!). Meie kontekstis küll Tartu oma, aga siiski. Ma ju nägin, et lapsed üritasid mängida ka, aga väga ei julgenud. Kindlam on ju paigal seista, sest muidu võib tekst meelest ära minna ja see on halb. Kõigile juhendajatele soovitaks siinkohal lastele rohkem improviseerimisvõimalusi anda. Ausõna, vabam käitumine ja siit oleks midagi päris head tulnud.
“Kanafarm” – Altermanni näitemänguselts, lavastaja Auli Auväärt
Kui ma seda pööningusaalis vaatasin, ei suutnud ma otsustada, kas tegu on väga andeka ja geniaalse või siis väga mõttetu asjaga. Kostüümid olid väga ilusad – tüdrukutel (kanad) punased sukad ja kleidikesed, poistel (kuked) ka sellised lihtsad, pole ju vaja kanakostüümi selga ajada või rämedat saba taha haakida. Lihtsalt saab ka. Seda see lavastus oligi vist. Lihtne ja lööv. Teksti eriti polnud, aga pidevalt midagi toimus.
Muude asjade kontekstis ma samas ei imesta eriti, et Auli asi sai oma vanusegrupis laureaadiks tunnistatud. Improviseerimisvõime põhikoolis algaja samme tegijatel on ikka kulda väärt. Lihtne ja ilus asi. Kuigi minu arvates läks vahepeal laval liiga leboks kätte ära. Tibitsemise vastu on mul põhimõtteliselt kergekujuline tülgastus kiire tekkima. Isegi kui seda sellises kanakarja kontekstis tehakse.
Aga muus osas – see trupp kinnitas uskumatult hästi reeglit, et laval paistavad kõik pikemad ja aukartustäratavamad, kui nad tegelikult on. Pärast, ühe teise etenduse ajal, istusid mõned “kanad” minu ees pingil ja ma ei oleks osanud elu sees arvata, et nad on tegelikult sellised väikesed mudinad. Seda enam hakkan ma tagantjärgi žürii otsust mõistma. Või mis mõistma, selline asi tulekski vabariiklikule saata, et põhikooli juhendajaid laste peale ka mõtlema panna.
* põhikooli laureaat
* lavastajapreemia – Auli Auväärt
* preemia ägeda teatrimängu eest – terve trupp
* preemia võluva tibikarja eest – Avely Pütsep, Karmel Einberg, Mari-Liis Koemets, Angela Alond
* preemia sarmika esimese armastaja eest – Tõnis Edela (kukk Romeo)
“Koolielu” – MTÜ Loovkeskus, juhendaja Martin Liira
Lugu sellest, mis koolis “tegelikult” toimub. Õpetaja on veidrik, kes sööb tablette ja arvab, et tema aine on maailmale õnnistus ja et lapsed peaks vähemalt sama vaimustuses olema kui tema, kui ees seisab proovieksam. Õpilased aga ei ole vaimustuses, nad ei viitsi koolitükke teha ja võimalus saada spikker kas või suurema raha eest, on õppimisest igati ahvatlevam.
Omaette ooper oli muidugi koolielu põrandaaluse tegevuse vaatajate ette toomine. Spordikottide ja kastide viisi raha ja spikreid üle terve riigi viivad ja arvuti taga trükkivad vaesed õpilased, keda teised, ettevõtlikumad ekspluateerivad. Karm. Samas olin ma seda asja nähes üllatunud. Ootasin midagi paremat, aga ainus karakter, kes usutavalt välja toodi, oli hüsteerikust kooliõpetaja, kes lõpus spikrimaailma kuninganna maha lasi. Lõpp oli hea.
* ootamatu lasu preemia
“Segadused muinasjutumaal” – Tartu Forseliuse gümnaasium, juhendaja Ingrit Tera
Lavakujundus, kostüümid ja ekraan tõotasid midagi huvitavat. Nojah. Seda ei olnud igatahes. Väga poolik tükk alles, ma ei tea, millal sellega proove hakati tegema ja kas inimesed üldse tahtsid laval olla või nad lihtsalt pandi sinna. Kardan, et ega nad väga ei tahtnud seal olla. Või on nad selles suhtes väga head näitlejad, et oskavad oma tõelisi tundeid varjata.
Minu arvates oli see kohutavalt igav. Ja see ei olnud kooliteater. See on lastelaager, kus õhtuseks meelelahutusprogrammiks on antud ülesanne muinasjuttu teha ja see lahendatakse “Reisile Sinuga”-stiilis. Prints peab valima kolme printsessi seast endale abikaasa, ta ei oska otsustada ja printsessid peavad end kuidagi tõestama. Antud juhul ära tooma kolm apelsini võlupuu otsast. Ja sealjuures on kõik ohmud.
Siiski oli etenduses kaks kohta, kus meie seltskond kergelt itsitama hakkas…
Prints (pilguga Esmeralda dekolteele): “Aga ma ju armastan su apelsine!”
Nõid Esmeralda (veidi aega hiljem): “Prints! Kus su ratsu on?”
“Pöialpoiss ja seitse lumivalget” – Uru näitering, juhendajad Kaire Olesk ja Kristjan Lüüs
Peapealepööratud Lumivalgekese muinasjutt. Algus oli südantlõhestav, kuningas lahistas nutta, sest ema ei ole enam, pole kedagi, kes talle ja väikesele pojale süüa teeks ja kuninglikku pesu peseks. Mehed! Võõrasemal oli mingi haige obsessioon, et tema peab kuningriigis kõige pisem olema. No mis mõttes? Dieet? Pagan, andku poisile süüa lihtsalt! Lugu oli segase ülesehitusega. Metsas elas kuus naist, kes käisid tööl ja lasid Pöialpoisil kodu korras hoida. Pidev wtf? tunne.
Mõned karakterid olid küll head, Unimüts rokkis (sama tüdruk tegi enne Kuningat ka) ja üks lumivalge tüdruk ei suutnud üldse midagi välja öelda, see oli vist see laisk neist. Aga. Noh. See asi oli muusikaliselt ülekomponeeritud. Liiga palju muusikat, see hakkas häirima. Ja mingit selgust ei olnud. Peaks rohkem siduma omavahel erinevaid elemente, mitte neid lihtsalt lavale panema. Samas põhikoolilapsed mängisid, nad ei olnud seal selleks, et teksti anda, vaid mängida. Seega kivi juhendajate kapsaaeda.
“Kass, kes räägib häält” – Tartu Tamme gümnaasium, juhendaja Piibe Leiger
No nii puust-ette-punaseks asja ei ole ma enne laval näinud. “Nii, me hakkame nüüd seda seal tegema, selleks on meil vaja seda ja seda, toomegi siis lavale selle ja selle.” Ja siis tuuaksegi. See on puu ja see on põõsas ja see on pink ja see on plank. Ja nüüd tulevad kohe siia parki, sest see on ju park, vanaema ja lapselaps. Iseenesest humoorikas lähenemine, võõrastusefekti hea ärakasutamine. Paneb suu ammuli vaatama, et mida kuradit nad teevad.
Veider lugu. Vastutustundetu ja lobisemishimuline lapselaps eksib ära, kohtub kassidega, kes söövad häält ja need räägivad loo rööbastest, kes rongi rajalt välja ajasid. Ja siis veel vesiportreede maalija ja veel mingeid asju. Seosetu. Samas… Ma ei teagi, mis täpselt öelda. No ma ei tea. Igatahes moraliseeriv lugu. Lõpus leiavad vanaema ja lapselaps teineteist ja viimane lubab, et nüüd on tal palju rohkem südametunnistust ja et ta tahab ikkagi neid vanaema kootud sokke (laval oli pooleli sall, kuigi kõik rääkisid sokkidest). Biään. Lapsed, võtke nüüd õppust!
* preemia keskendunud lavaloleku eest – Kai Ilves (Põõsas ja Saarmas)
“Luik ja vesiroos” – Tartu Karlova gümnaasium, juhendaja Maarja Pedaja
Minu mõõt muinasjuttudest hakkas selleks hetkeks täiesti täis saama. Ja sai ka. PALUN tehke vanema kooliea kirjandusklassikat või omaloomingut. Miksige midagi. Ärge tehke tõsielusarju ja seebikaid. See on labane. Muinasjutud kurnavad. Tehke erinevaid asju. Küsige lastelt, mida nad teha tahaksid. Ärge kostümeerige neid alati piinlikult täpselt. Võtke mingi sümbol, kasutage fantaasiat. Tehke midagi tinglikku. Jumala eest, laske mängida inimestel, kes tahavad mängida! Kas seda on palju palutud?
Vabandust Karlova inimeste ees, kui see jutt kuidagi ainult nende pihta käiv tundub. Tegelikult on see mõeldud kõikide koolide ja harrastusgruppide juhendajatele ja ka näitlejatele. Noored olete küll, aga öelge oma arvamus välja. Teie olete ju ka inimesed. Eesti tulevik, kui pateetiliseks muutuda. Kasutage rohkem fantaasiat, dialoogi, tegevust. Pakkuge ideid, kuidas midagi teie arvates teha võiks. Siis on endal ka mõnusam laval olla. Päriselt ka.
“Juhtmisi” – MTÜ Loovkeskus, juhendaja Martin Liira
…
“Kolm etüüdi” – Tartu Kesklinna kool, juhendaja Lennart Peep
Ma nägin paari näitlejat juba enne seda etendust. Vaikselt seisvad Tim Burtonliku stiiliga lavagrimmiga stiilsed noormehed tõmbavad lihtsalt tähelepanu endale. Must on stiilne. Burton on stiilne. Depp on stiilne. Kui on hea vaadata, siis on ka hea jälgida, mida tehakse. Ja pagan, see kõik kokku nägi lihtsalt nii hea välja. Ja oli seotud. Stiilset ja füüsilist teatrit on hea nautida. Ma oleks tõsimeeli pakkunud, et tegu on gümnaasiumide kategoorias ühe tugevama trupiga. Ei, ikka põhikool.
Kolme erinevat stseeni sidus poisi kukkumine kuskilt kõrgelt. Mis oli vähemalt minu arvates kõigi kolmega seotud. Mina sain sellest nii aru, et tema silme eest jooksevad läbi mingid hetked tema elust. Või mingid asjad, mis temaga kuidagi on seotud. Tee salapärasele ehitusplatsile, tund koolipingis (oojaa, seal olid muinasjutu- ja filmitegelased, aga nad olid stiilipuhtad) ja siis kolme tüdruku etüüd. Südantlõhestav Jaapani makist ilmajäämise lugu oli diip. Hea teater. Pubertetus normalus!
* peapreemia – tervele trupile füüsilise improvisatsioonilise teatri eest
Pühapäev, gümnaasiumiaste
Äää… Raske päev. Eelmisel õhtul jaurasime Kristianiga hommikuni Genklubis (tööl), mina sain poolteist tundi magada. Lennart naeris juba kaugelt, kui mind enne kümmet mööda Küütri tänavat Athena poole tulemas nägi. “Zombi! Zombi!” Väga toetav, aitäh. Igatahes päevapeale ärkasin ellu ja õhtul ta juba imestas, et ma olen elus ja täitsa traksis. Avamisel Salot polnud, rahvast oli ka vähe. Kellakeeramine mõjutas kõiki ja üldsegi mitte paremuse poole. Pagan, kui seda kevadet poleks, oleks ma tund aega rohkem und saanud!
“Püüa mind ainult kinni” – Noorte Teatritehas, lavastaja Marit Sirgmets
Vau. Athena pööningusaalis nägi asi isegi parem välja kui Genialistides. See nägi ikka väga hea välja. Ja tuli ka hästi välja. Valgusega oli muidugi suht metsas, sest Merike magas elus esimest korda sisse (pagana kellakeeramine) ja millegipärast olid tehnikud ja õhtujuhid veendunud, et me teeme seda kinosaalis. No tutkit. See on musta lava tükk, mitte traditsioonilise ronin-üles-lavale asi. Mulle meeldis see Athenas väga. Ja tõsine respect näitlejatele – päeva jooksul kaks korda seda lavastust mängida, lisaks oli meie inimesi veel teistes lavastustes, ja Martin astus ju kaks korda Vanemuise laval ka üles.
* laureaat
* lavastajapreemia – Marit Sirgmets
* meesnäitleja preemia nähtava sisemise tegevuse eest – Martin Tikk (Kuningas)
“Kes varastas tordid?” – Tartu Descartes’i Lütseum, juhendaja Auli Auväärt
Segane tundub kooliteatrites olevat popp. Eks Alice’i lood ole nagunii omadega sassis ja metsa poole, aga laval võiks ikka mingi stoori olla. Mina seda kuskil ei näinud. Väsitas ja oli pettumus.
“Kolmekrossiooper” – Hugo Treffneri gümnaasium, juhendaja Lennart Peep
Eelmist ma just selle tüki pärast vaatama ei läinud. Tšillisin hoopis pööningusaalis, tegin pilte ja jälgisin proovi. See oli vist esimene kord, kui kõik inimesed korraga kokku said. Seetõttu oli esimene pool ka päris rabe, samas litsidest alates pidi kõhust kinni hoidma, sest see oli lihtsalt nii hea. Triinu superroll Sanderi tütrena ja kallid litsid ja milline lõpplahendus… Kaitlynile ka respect, et ta häbitult žüriiliikmele “Impo!” ütles, kui too lavale ei tahtnud ronida. Risk oli suur, jah. Aga Veismann sai musi enne vähemalt.
* parim meesosatäitja – Liina Pappa
“Kõik ei ole alati nii nagu on” – Uru noorteteater, juhendajad Liivi Varul, Mats Sonn
Haigelt hea asi. Tõsiselt. Sander on ikka nii diip. Ja tema keelevääratus keeras asjad veel rohkem pea peale kui alguses mõeldud olid. Stoori segane, aga samas sihiga. Kõrvalliinid, kes keda tahab ja mida teeb, viisid kenasti ja konkreetselt eesmärgi suunas. Ja kui eesmärk oli rahvale meeldida, siis ma usun, et see läks täide. Mulle küll meeldis. Kostüümid olid jube head, impro oli hea, porgandid… Ma ei tea, neid ma ei saanud, aga ma usun, et need olid ka head (:
* peapreemia
* parim naisosatäitja – Liina Pappa
* preemia mõnusa rollilahenduse eest – Sander Stroom
* improvisatsioonipreemia – tervele trupile
“Segane lugu, vürtsitet pommiga” – Hugo Treffneri gümnaasium, juhendaja Keiu Virro
…
* parim tantsiv koomikutepaar – Timo Kägo ja Miikael Jekimov
“Põletamine” – Miina Härma gümnaasium, juhendaja Ivika Hein
Minu peamised asendid seda asja vaadates olid sellised: *teeb* *teeb* *teeb*. See peaks päris palju ütlema. Sest see oli lihtsalt niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii halb. Palun vabandust, aga ma pole elu sees mitte ühelgi gümnaasiumiastme teatrifestivalil midagi sellist näinud. Loiud inimesed, ei mingit sihipärast tegevust, teksti ei kuule ja üks asi veel. Ma võtan selle tüki muusikalise kujundaja igavesest ajast igavese ajani vastutusele selle eest, et esiteks ta komponeeris asja totaalselt üle ja teiseks ta tegi seda nii, et rikkus nii palju häid lugusid ära. Nii ei tohi teha! See on ebainimlik. See on julm. See on…. Bah, mul ei ole sõnu. Ma olen kuri.
“Surnuvedaja” – Uru Noorteteater, juhendajad Aapo Reitsak, Liivi Varul
See oli Unt. Unt oma närviajava sügavuse ja mõttetuse kollaažiga. Unt oma ajuvabaduse ja loogika puudumisega. Unt oma sõnade ja ütlemistega. Segane nagu Unt. Unt oma selle ja tollega. See Unt, mida ma olen lugenud ja õhku ahminud, sest see on nii haige ja samas nii hea. Uru tegelased tegid seda keskpäraselt, aga ma tänan neid selle eest, et nad andsid mulle võimaluse tunda Undi äratundmisrõõmu. See oli teist armas, aitäh!
“Paragrahv 41″ – Hugo Treffneri gümnaasium, juhendaja Helgi Tering
Vot see oli hea. Massid niimoodi tööle panna, et publikul on tõsiselt huvitav. Õpetajaroll oli väga tabav ja hea. Kõik need asjad, mis välja tulid ja kuidas nendesse lõppeks suhtuti. Hea näitlikkus sellest, mis tegelikult inimeste kodudes toimub. See oli hea. Kummardus Teringule. Ja kuuldavasti oli see ettevalmistusaeg lühike ja töö poolik. Kui see kord valmis saab, siis on see veel kõvem tükk? Vau.
* preemia karakteri tabamise ja nüansseeritud esitamise eest – Eveli Post
* preemia Eesti Vabariigi põhiseaduse elule efektse lähemale toomise eest
“Juhanile sünnipäevaks” – Tartu Forseliuse gümnaasium, juhendaja Eha Valge
Ma oleks äärepealt magama jäänud. Kahjuks tuli enne lõppu üks mees minu ette istuma ja rikkus mu ideaalse mugava lösuasendi ära. Tõbras!
* preemia luule ilusa esitamise eest – Anne-Mai Tevahi
—
Jutt on poolik, kui aega saan, korrigeerin. Pildid panen ka varsti üles.
