Täna hommikul kõndis üks mees Linnaraamatukogust tooliga välja. Täiesti tavalise lugemissaali tooliga. Mitte keegi ei teinud teist nägugi. Küllap on see siis tavaline asi.
Hästi veider on viimasel ajal. Nii unes kui ilmsi. Kammib. Kammib-kammib. Kusjuures paanika, et juuksed on liiga pikad ja nendega ei ole võimalik midagi normaalset teha, on möödas. Sellega sai lihtsalt korda, kui ühel hetkel peeglisse vaatasin. Kammimisest on äkki isegi kasu. Mitte otseses mõttes kammimisest, vaid sellest unenäolisest maailmast, mis kõik sassi ajab.
Eile torkis korraks, aga siis sain üle. Kuigi enam pole midagi, millest üle saada, sest – uskumatu, aga tõsi – on juba saadud. Kaks aastat. Ju siis oli suur. Bueno. Palju õnne mulle. Palju õnne meile. See on hea igatahes. Unes nägin samu inimesi. Tegelikult nägin hästi palju inimesi. Enda juures mingil peol.
Kõik oli hästi veider, aga õige. See välja arvatud, et vannialuses prügikastis (mida mul ei ole) panid poisid midagi põlema ja terve meie trepikoda oli tossu täis. Isegi politsei kutsuti. Edasi läks kõik nagu halvas komöödiafilmis, mis massidele peale läheb. Kummaline.
—
Ülikooli kunstnik paanitseb teises toas ja mina kammin siin. Klapid pähe? Indeed…
