Volüüm üks. The beginning.
Ma olin unustanud, millised on kooli ajal reedesed bussisõidud Tartust Pärnu suunas. Kurnavad. Liiga palju inimesi. Ostsin pileti varem ära ja sain koha numbriga 37. Vedas.
Viljandis oli alguses hästi umbmäärane tunne. Siingi bussijaam rahutuid inimesi täis. Mina olin pigem nõutu. Miks ta telefonile ei vasta? Kus me kokku saame? Käisin Centrumist läbi ja teel Akadeemia poole sain Merli kätte.
Käepael on olemas. Vaba ligipääs igale poole on olemas. Tore, kui korraldajaid tunned ja vabatahtlikult näiteks fotograafi assistenti mängid. Proovid, soundcheckid, etendused, peod… Igati positiivne asjade kulg.
Avamine oli… Tegi kuidagi nõutuks. Armsad esinejad ja mullu sünnipäeval käinutene tore videomeenutus ka. Aga sissejuhatus kui selline puudus, ma ei näinud tervikut. Pigem selline “need asjad on vaja ära teha, teeme” tunne. Formaalselt täitsa olemas.
Esimene etendus ka nähtud. Tallinna Ülikooli tudengiteatri Üllar lavastus “Tiramisu”. Oli häid hetki, monoloogid olid kohati täitsa tugevad. Aga üldpilt kiskus kuidagi labaseks ja oli üsna arusaamatu, kuidas asjad omavahel seotud on. Tundus, et tegijatel on palju öelda ja nad tahavad seda tingimata teha. Kõik välja öelda. Aga see tegigi loo laialivalguvaks. Poisid võivad end homme kiruda, et varem ei tulnud, sest TlÜ tüdrukud koorisid ennast etenduse lõpuks aluspesu väele.
Igatahes publik plaksutas pärast neiud mitu korda tagasi. Allik, Tagamets, Komissarov ja Helen arvasid sama, mis mina. Natuke oli kurb tüdrukuid vaadata, kes selle materdamise pidid kõik ära taluma. Mõtlesin, et mida homme meie kohta öeldakse… Igatahes lootused on head ka pärast tänast.
Söögipaus. Siis Elari autoga “Rubiini” (tüüp on hull, aga seda heas mõttes) ja nüüd tagasi Jakobis. Ja nüüd kohe avapeole. Zetod ja Nikns Suns. Sounds good. Homme tulevad teised ka ja pikem ja sisukam päev.
—
Edastamiseni.
