Mitte selles halvas, vaid ikka heas mõttes. Eile leidsime ennast pärast Hermani söömist ja paari varblase allaneelamist minu juurest asju tassimast ja seina lõhkumast. Selle viimase puhul pean suurema osa süüst küll enda kanda võtma, sest kui Tormi ja Virge lõpuks nelja tuule poole kadusid, siis veetsin kolmandat seina lõhkudes veidi aega. Nii tunnikese.
Tulemuseks tõsised augud seinas. Ja aukudest rääkides mõtlen ma siiski AUKE. Jah, mul on krohvi taga seinani natuke tühja ruumi. Ja jah, ma jõudsin sinnamaani, et see tühimik avastada ja seda natuke maailmale näidata. Kisub luuleliseks? Ma kardan ka.
Igatahes ma edastan internetiavaruste kaudu oma igikestva tänu kahele toredale inimesele, kes olid nõus oma esmaspäevaõhtu veetma kappe ja voodit ühest toast teise tassides, niisama mööblit liigutades, tapeeti seinalt maha nühkides ja muidu kuradima toredad olles. Virgega sain juba paar tundi enne naermisest kõhukrambid (korduvalt). Edasine sai ainult… Edasi minna (:
Töö osas ei suuda ma hetkel piisavalt mõtteid haakida, et see 3000 tähemärki arvamust ära kirjutada. Ma peaks hoopis ennast kokku võtma, tegema kerge flaikutiiru, sebima endale need nukuripsmed ja pikad kindad ja siis olen ma valmis teatrit tegema. Mis tundub iseenesest ikka päris hea mõte… Arvamust saan ma ju hiljem ka avaldada.
—
Tahab täna keegi veel ühineda? Mul on vähemalt üks vaba pahtlilabidas 
