Volüüm kaks. The chill.
Oojaa, mul oli ikka hea meel, kui pärast esimest etendust saalist välja tulles tuttavaid Tartu nägusid nägin. Lihtsalt kaunis. Teatritehas tegi kokku vist… Viis tulemist? Või ikkagi kuus? Igatahes lõpuks olime kõik kohal. Bueno ju. Saime oma ruumi ja rohkem aega lava paika panna, mis on ainult ülimalt positiivne. Õhtuks ilmnes ka tõsiasi, et sel päeval ma tagasi Taaralinna ei jõua. Nii et Dahling ja Ultramelanhool… Jäävad järgmiseks korraks. Natuke kahju oli ka, aga samas… Oli siin ka päris huvitav.
Kokkuvõttes nägin ära kõik peale ühe etenduse. Tegelikult kiikasin proovi ajal pärnakaid ka, aga lõppresultaati ikkagi ei näinud. Oli muud tegemist. Ohtrad pausid tagaruumides käisid ka eilse juurde. Pluss rottisin köögist täitsa head sööki. Liverpool ja Waldorf on ka head märksõnad. Viimases siis mööda maja kolamine, väikeste laste laibad, batuut ja küünlavalgus. Hullem romantika oli. Jaa, ma räägin küünlavalgel digimonidest rääkimisest.
Ühel hetkel, kui me kõige rohkem sellega hoos olime, kes kelleks digimuutus ja mis relvad neil olid, astusid veel mõned teatriinimesed sisse ja uurisid, kas meil on pidu. Tahtsid ühineda. Natukene naljakas on sellise küsimuse peale vastata, et jutt, mida kõik kirglikult räägivad, käib näiteks Ikkakumonist ja Angemonist ja Metall-Garurumonist ja nii edasi. Ma isegi ei tea, kas nad said sellest aru, aga igatahes kadusid nad sealt päris kiiresti ära.
Päris õiglane oleks nüüd natukene etendustest ka rääkida. Eriti veel, kuna poole suuga sai seda lubatud ja poole kohaga olen algaja teatriteadlane ka (siinkohal jätan meelde, et Lennart andis seminaritööks hea idee).
“Söögituba” – Viljandi Kultuuriakadeemia III kursuse huvijuhtide draamagrupp. Põhimõtteliselt räägib lavastus mitu lugu, mille läbiv liin on toimumispaik – söögituba. Näeme hullunud arhitekti, kes tahab psühholoogile selle täiesti ümber ehitada (sest see meenutab tema enda lapsepõlve söögituba). Samas ka seniilset vanaprouat, kellele lapsed üritavad ennast arusaadavaks ja tuttavaks teha. Hääbuvaid söögikombeid näeme ka. Palju tükke, palju erinevaid rolle igale näitlejale.
Vaatasin ära. Eelmise õhtu asjaga võrreldes kahtlemata palju parem. Üleminekud etüüdide vahel olid sujuvad, sulanduvad. Palju tehnilist tegevust. Mitmed head rollilahendused ja etüüdid, aga kokkuvõttes jäi minu jaoks igavaks. Kuni arutluseni arvasin, et olen ainus loll, kes seda arvas, siis pädevamatele isikutele jäid silma samad asjad. Minni ohkas ka hiljem, et kohutavalt igav oli. Ma ei ütleks, et kohutavalt, aga lõpp vajus küll vähemalt minu jaoks ikka tugevasti ära.
“Kas sulle meeldib porno?” – Tallinna Tehnikaülikooli T-Teater. Jah, see on täpselt see sama lugu, mida VAT-teatris päris näitlejatega tehakse. Kel sisu vastu huvi, siis iga päevaleht on sellest juba kirjutanud. Võtke lihtsalt VA eest ära ja vahetage näitlejate nimed. Lavastaja jääb samaks.
Ma olin selle asja puhul siiralt üllatunud. Meeldivalt. Esimene pilt oli küll veniv. Neiu lihtsalt seisab laval ja midagi ei toimu. Ja nii tükk aega. Ma saan aru, et ta ootas, aga ikkagi. Kui noormees sisenes, siis hakkasid asjad natuke liikuma. Siis sai loo jooksma ja kõik vedas lõpuni välja. Huvitav teemalahendus. Metsa, mida Komissarov arvas, mulle meeldisid rollitäitmised, mulle meeldis asi tervikuna. See oli ikka väga hea. Publik aplodeeris metsikult ja Allik ütles näiteks majandust õppivale Arturile, et too oli parem, kui Tanel Saar VATis. Vat nüüd.
“Tänapäeva muinasjutt” – TÜ Pärnu Kolledži tudengiteater K-äng2. Ei näinud muud, kui ainult killukest proovist. Mingid veidrad maskimoodi asjad, pikad hõlstid, palju inimesi. Nii palju, kui kuulsin, oli tegu suures osas millegi performance‘i-laadse asjaga. Ja olevat ainus asi, mille kohta Komissarov midagi head ütles. Aga enamik inimestest, kellelt selle kohta küsisin, ütlesid, et toores ja igav. Mine võta nüüd kinni.
“Eks ta ole” – Noorte Teatritehas. Maailmalõpp ja see, kuidas inimesed uutes oludes kohanevad. Gravitatsioon jupsib, aeg hüpleb, alguses on kõik omavahel võõrad. Aga meeldiv tutvuda. Mömm Gucci-armastaja oma naisega. Politseiseersant Kilgore Trout ja tema oksalinnuke neiuke Jane. Maailmakuulus teadlane Felix Hoenikker. Valencia, kes valib lõpuks inimeste poole. Arst, kunstnikunimega Lazarro. Ja loomulikult Salo. See on üks tüüp. Päris tähtis kogu kontseptsiooni kohalt.
Mul ei ole õigust seda pikemalt kommenteerida. Meeldis väga, nagu alati. Aga ruum ja publik olid kuidagi valed. See tükk kuulub Genialistide Klubisse ja seda ei saa sealt kadudeta ära võtta. Viljandist sai mõtteid juurde. Vaatame, mis Kanuti Gildiga saab. Ehk selleks ajaks mõtleme mõned asjad läbi. Vaatab.
…
