Kokkuvõtlik möödunud aasta

suurim prohmakas – ikka see sama, mida ma kogu aeg teen
suurim kordaminek – päris töökoht (:
parim eesti tutvus – Liis

parim muu tutvus – um… does Gabor count?
halvim eesti tutvus – ei ütleks
halvim muu tutvus – ei ütleks
lemmik telefonikõne – ei mäletagi, aga küllap see oli keegi ja midagi nunnut
aasta lause – “Eks ta ole.”
aasta lollim küsimus – “?”

minu kõige lollim sõnaaps – “T-Rex? Nagu türannosaurus rex?” (jutt käis ühest ansamblist)

lemmikvoodikaaslane – ikka see sama
lemmikfilm – “Sügisball”
lemmikraamat – Vaino Vahing “Noor Unt”
suurim ettevõtmine – töö ja kooli ajajaotus
lemmiktelesari – The O.C.

suurim rõõm – jah, siis… Ja siis… Ja sel korral ka. Ja siis veel…
suurimad pisarad – septembri alguses Alatskivil
suurim üllataja – Kristian
kõige khuulim koht – Genialistide klubi
kõige khuulim hommik – tänane padjasõda ja peksumaraton (:
kõige halvem hommik – kunagi septembris, kui oli külm ja paha ja imelik
kõige khuulim kink – The Kooks
parim kohvikaaslane – ma ei joo kohvi
kõige kallimad – te teate ise, kes te olete, sest ma absoluutselt jumaldan teid, mu armsad!
kõige khuulim kooliaine – eesti nüüdisteater

suurim shokk – jep, see oli ikka päris suur

parim laul – The Kooks “She Moves In Her Own Way”
kõige parem koht – emme juures
parasiitsõna – ma ütleks, et see on väljend: “Eks ta ole”.

leid – Y-galerii
drama queen – Juku

parim kuu – august/september
läbikukkunud idee – sõidan suvel Iirimaale (jeerait)
parim sms – “Ma PEAN täna kellegi ÄRA SÖÖMA!!!”

räigem stoori – kuidas me Mihkliga kabinetis vereanalüüse käisime tegemas, õigemini kuidas mult üritati seal veenist verd võtta, aga… *kõõks*
aasta jook – rumm koolaga
aasta avastus – “Oo, mis mõttes nagu ta on parem kui…”

kõige mõttetum tegu – Juku tagant koristamine. Jooksvalt.

Kallimusipatsupai

Varesele valu
harakale haigus
mustale linnule muu tõbi
minu kallitele head uut aastat

—
Armastan.

Õnnelik päev

Võib natukene naljakalt kõlada, aga terve tänane on olnud üks puhas totras õnneuimas kõndimine. Hommikul hängisin Pärnus Tuuliga, jõime ammulubatud ja -oodatud kakaod (mina) ja jõulujooki (Tuuli). Hästi armas oli üle pika aja näha. Tuuliga on kuidagi kerge ja hea koos olla. Mõlemad hakkame kihistama ja mälestusi heietama. Ja muid asju ka. Ta on üks neist inimestest, keda nähes süda soojaks läheb ja suu naerule. Aitäh Sulle!

Ja muidugi oli hea tunne koju Tartusse tulla. Ma hakkasin ise ka vaikselt naerma selle peale, kui hea tunne seda kollast majalahmakat kaugelt vaadata oli ja teada, et viie minuti pärast olen ma oma kodus, oma toas, oma asjade keskel. Oma linnas. Ja lausa kohutavalt südantsoojendav oli Ivari kõne vastu võtta ja öelda, et jah, muidugi ma tulen õhtul tööle. Ma kardan, et ma võin inimesi oma õnnenaeratusega ära ehmatada esiti, aga pole hullu. Ongi mul lõbusam.

Ja tegelikult oli ka maal armas pere näha. Kuigi eile hakkas juba kripeldama, kui Anu küsis, millal ma koju tulen ja Kertu helistas ja küsis, mida ma õhtul teen. Kogu see magamine ja kudumine ja raamatulugemine ja piparkookide küpsetamine ja söömine ammendab end lihtsalt mingil hetkel. Kaua sa ikka oma kassi paitad ja teleri ees mõttetühjalt ekraani jälgid. Aitab ka. Ja siis on aeg koju minna. Ja nüüd ma siis olengi siin. Suu kõrvini Crepi kanasalatit söömas ja viinamarjamahla peale joomas.

—
Ma tahan nüüd oma kalleid näha.

Pee-ess

Jaanus on tubli poiss. Olgu siis tal ka ilusad pühad.

—
Linnuke kirjas

Olen kodus…vist

Praegu ei saa täpselt aru. On Pärnu – on. Tuttavad kohad, tuttavad näod, jõuluaeg… Aga aru ei saa, kas on kodu või ei ole. Ma olen Tartus olemisega lihtsalt nii ära harjunud ja siin käisin viimati… Vast liiga ammu. Teistmoodi on.

Väikesest Mukist on saanud Treffpunkt. Pannkook kanalihaga pole enam see, mis ma mäletasin. Creppi galette’idega ei hakka võrdlema. Need on omaette teema, praegu tunduvad küll ahvatlevamad ja see ütleb juba palju.

Tunni aja pärast olen päris-kodus. Seal on ema ja isa ja vanaema ja õde ja Pontsik ja Tiiger ja Kaaru ja veel kari pudulojuseid. See viimane käis siis loomade, mitte pereliikmete kohta. Äkki näen oma venda ja vennapoega ka. Loota ju võib.

Allaandnuna ringi poodeldes ja Rainile kinki valides avastasin õudusega, et ma ei kujuta ettegi, kui vana ta on ja mis talle täpselt sobiks. Paha tädi? Um… Ma olen sellest kõigest lihtsalt kohutavalt kaua eemal olnud ja pole isegi mõelnud. Vist küll siis halb…

Muus osas avaldan tänu kõigile kallitele Treffneri inimestele (ja Mihklile ka), kes eile olemas olid. Väikese etteteatamisega, kuna see mõte nii hilja tuli, sai kokku ka vähe inimesi, aga siiski. Armas ja naljakas oli. Ja Riskist pääsesime õnneks (:.

—
Häid pühi siis. Mina olen nüüd reedeni siin. Kallistan veelkord!

I AM X

“If this is a lullaby, then why am I not sleeping easy?”

—
Treffoonia täna õhtul chez moi.

Oiappi

Pidasin Jaaniga tähtsa jutuajamise ära. Õõnes on natuke seest. Kui Marian või Mart või keegi ei klapi, siis on asi omadega metsas. Sest mind tahetakse kirjutama. Aga ühe tähtsa asja jätsin ma talle rääkimata. Selle koolikõrvase põhilise asja. Kõõks.

—
Peaks vist enne mainima, kui ta seda mujalt kuuleb…

Mental notice: no needles

jänks says:
sul läheb käsi homseks siniseks:)

…Võimalik. Valus on küll.

—
Aga ma tahan ka Tallinnasse ja kolm päeva Linnateatris luusida!

APPI!

Tahaks maalt välja sõita, ära põgeneda, saata kõik need tähtajad kus see ja teine, loobuda lollustest ja lihtsalt ära saada. Lihtsalt ÄRA. Saate aru?

Ma olin väga lähedal arvutikoti ja videokassettide nurka viskamisele ja piletite broneerimisele kuskile kaugele, kus on soe ja mis on kaugel ja kus on hea ja ei pea mõtlema.

—
Äkki see ikkagi aitaks?

Halehopp

Elu on tantsupidu. Hõissa!

—
Vahel on täitsa tore.