Oo, aga samas…

/eriti totakas foto Laura-Liisast/
*tsenseeritud*

Samumeie.

Kui ma oleks sama andekas nagu tema, siis ma kirjutaks praegu ühe luuletuse ja pühendaks selle talle.

Kui ma oleks sama ilus nagu tema, siis me pimestaks koos kõik vallalised ja vallatud ja muidumehed.

Kui mul oleks sama hea hääl nagu temal, siis me laulaks täna kõik pikali. Vaimustusest muidugi.

Kui ma oleks sama…

Saite ju aru küll. Üdini äge on ta. Bizarre. Cordelia. Ell-Ell. Laura-Liisa. Murulanna. Vanqish… Heal lapsel mitu nime.

—
Õnnitlen ja kallistan ja kõike muud veel. Kõik ju trükimusta ei kannata.

Vahi Vahingut…

Rääkisin just Vaino Vahinguga ja lubasin neljapäeval platsis olla. Tule sina ka. Siia. Tõotab põnev tulla.

Need hullud kuuekümnendad. Vahel tahaks nii väga seal olla ja kas või kirju sorteerida.

—
Jah, ma olen Karl Jaspersist kuulnud.

Ei ole siin mingit emomist…

…või, noh, VÄGA ei ole. Kuigi Anuga saab seda koos edukalt teha. Kassitoome kiik ja mõned tühjad veinipudelid ja räägitud jutud teavad seda. Anu on äge. Mis siis, et ta aeg-ajalt mind halvale teele ahvatleb ja enamasti see tal õnnestubki. See on ka äge tegelikult.

—
Ja muide, Anul on täna sünnipäev. :*

I forgot to take my meds

Halb etendus. S*** õhtu. Paari tunniga läks lõpuks üle poole paki. Mõni ime, et ma seda teen, eks ole. Vähemalt olid mu ümber sellised inimesed, kelle üle on mul tõsiselt hea meel.

Aitäh, Andris. Aitäh, Anu. Aitäh, Grete. Aitäh, Liis. Aitäh, Maarja. Aitäh, Miko. Aitäh, Robert. Aitäh, Siiri. Aitäh, Tormi. Emban kuumalt ja suudlen põsele.

—
And the sex, and the drugs, and the complications.

Jane Eyre

“Ma tean üht kohta. Villa Vahemere ääres. Tule ela minuga seal.”

Ja ma peaaegu sulasin, sest ma tahtsin seda nii väga. Nii-nii väga. “Sa ei saa minust lahti. Sa ei saa mind jätta,” ütles ta. Ja ma teadsin, et tal on õigus. Aga ma läksin siiski. Surin ise. Teda ma tappa ei suutnud.

—
Kus on minu Thornfield?

On koit, kuninglik Loit…

Valguse võit äratab maa…. Prii… Ja nii võiks jäädagi laulma. Raadioosa on läbi. Kole raam ilusatele hästi tehtud asjadele. Ma olen targem ja läbipõlenum kui enne. Jei. Aga üks asi on nüüd kaelast ära vähemalt. Järgmisel nädalal on laager Viljandis ja siis juba poole pealt telekarusselli hüppamine. Tiirutan absurdsuseni ühe koha peal ringi. Õnneks on filmimaailm mulle tuttavam. Igatsen oma montaažiprogrammi… Pagan, pidi ta nii palju ruumi võtma!

Aga praegu ei ole oluline. Tööl on… Kuidagi. Kuidagi on. Kuidagi parem kui enne. Sain ühe loo jaoks materjali, teise tarvis aja kokku lepitud, kolmanda ja neljanda kokku üheks asjaks lükatud – nüüd vaja vaid helistama hakata ja materjali koguma. Ning siis veel Näitlejannaga rääkida. Telefon ei vasta veel, see tädike räägib mulle seda juba mitmendat korda, aga ma proovin ikka ja uuesti. Tore. Kunagi saan ma temast mööda ja siis tööd teha veidikenegi.

Vähemalt… Ma hakkan kultuurseks. Läheme Liisi ja Tormi ja Mikoga Jaani kirikusse jazzi kuulama. Väljamaa värk, uhked nimed, tasuta piletid. Selline asi on isegi hea. Ja järgmisel nädalal siis… Esietendus. Kardan, et kasutan oma eluajalist tasuta pääset Teatritehase asjadele rämedalt ära. Midagi head võiks mu elus ju olla. Vahelduse mõttes või nii.

—
Hakkab varsti kaks ja pool päeva viimasest saama. Jätan veel maha või midagi

See pole Hamlet küll, kuid…

Punased silmad. Mitte pisikesed punased seasilmad (mu väike tatine põrsas, ma armastan sind), vaid suured ja vesised ja kipitavad ja valusad punased silmad. Vaat’ mis juhtub, kui sisseharjunud pooleteise-kahe tunni asemel kuus tundi magada. Midagi läheb valesti.

Seda kaela, mida suudelda sai kord… Baah, ei ole nii. Korraks oli hästi DRAAMA tunne täna. Hästi korraks. Käisime Gretega Ülikooli Kohvikus söömas. Samad inimesed. Sama toit. Sama koht. Korraks oli hea, aga praegu on liiga sügis. Liiga talv on kohe tulemas. Aeg on vale. Asjalood on valed. Unt-kaitseinglit enam ei ole. Ta kadus ühel kindlal septembrikuu päeval mõisa valgest tornist üles katuse vahele ja jäi sinna.

Pean nüüd elusate inimestega leppima. Elusad noored kirjanikud tahavad mind enda sekka. Ma ei saa hästi aru, miks, aga kui kutsuti, siis… Halb. Liiga positiivne tagasiside on liiga halb. PeeVeel on ju nimi, tuntud nimi. Ja ometi saab tema rohkem laita kui mina. See on mulle halb. Kuidas ma siis paremaks saan? Kuidas ma välja murran? Üle saan sellest, mis ma olen ja mis ma teen?

Palju surma on. Kõik kaovad. Kiisk kadus. Peep kadus. Vahepeal kartsin, et äkki Eelmäe ka, aga õnneks oli valehäire. Kiisk on sellest loetelust ainus, kellega ma vast rääkima pole sattunud. Peep tuli mullusel teatrikontserdil vestlema. Üllatav ja tore oli. Ja Eelmäe on lihtsalt nii… No nii NII. Mul oli terve see paar tundi tunne, nagu ma räägiks oma vanaisaga. Keda mul enam ei ole. Kumbagi ei ole. Ühte polnud mul võimalust kunagi nähagi. Kadus enne. Ja eelmisel nädalal tappis mu peas ja mu ees üks Keegi veel iseenda. Lein teeb haiget. Ja ma ei suuda veel lahti lasta.

Kui keegi tahab uurida, kas ja kuidas noored inimesed varakult läbi põlevad, siis mina olen suurepärane näide. Jah, ma tapan ennast tööga. Jah, mul on raskusi ei ütlemisega. Jah, ma tahan inimesi aidata ja metsa mu enda asjad. Kurat. Kurat küll… Hakkaks elama, aga aega ei ole. Põhjust… Ei tea enam. Ei ole aega, ei ole aega, ei ole aega… Tahaks seda maha võtta, aga… Võibolla kunagi. Kui ma läbipõlenud olen, peaks aega piisavalt olema. Halb.

—
Seekord ei teinud ma ühtegi. Isu pole. Ehk ei tule enam.

Ma olen nii faking pseudo!

—
Päris on katki.

ooOO filmiõhtu OOoo

Viis tüdrukut. Kaks veini, kaks pakki plõksmaisi, kaks pudelit veini… Üks väga hea film.

—
Kõlab ideaalselt? Nii ongi.

Malemajastaar

Pandadest vesteldes ei saa lihtsalt sellest teemast üle ega ümber. Eriti veel, kui käimas viimase aja lemmikuks saanud sõnamäng. Eriti veel, kui nüüd on teada rohkem kui enne. Sõnu on seega juurde tulnud – mis on ainult hea. Kuigi alati on olemas ka mitu korda kasutatavad stampväljendid nagu “***** ****” ja “*****”. Minu arvates hulka etem kui algarvumäng. Aga eks see ole maitse asi.

Pika nädalavahetusega mõned asjad muutusid ja mõned jäid samaks. Üks ettepanek tuli juurde, aga endiselt olen eitaval seisukohal ja endiselt vallaline. Seda, kuivõrd vallatu, ei tea. Asju on praegu lihtsalt hästi palju, mis kohe-kohe üle pea kasvama hakkavad. Veel pool tundi tagasi arvasin, et erileht tuleb sel neljapäeval ja laager on sel nädalavahetusel, mis tähendaks, et elu oleks suht fucked up.

Ehk siis nädala esimese poole sisse mahuks esinemisproov, plakatipanek, loov kirjutamine, umbes kümne leheartikli kirjutamine (enamik neist pikad-pikad), reportaaži tegemine, neli montaaži, laagri ettevalmistamine ja seminaritöö. Õnneks kukuvad mõned lood ja suurem osa laagriteemast ära, seega peaksin ma vähemalt esialgsete arvestuste järgi veidi veel elama.

Aga kui veel rääkida, siis oli terve eelmise nädala jooksul Genklubis üüratult hea olla (kuigi teisipäeva koha pealt on asi kahe otsaga) – eriti reedel-laupäeval. Ja üleeile käis maailma kõige parem emme mind Tartus vaatamas. Ja isa ka muidugi. Ja nüüd peaksin tegelikult üritama veidike oma kappe tühjemaks süüa, kuigi siinkohal on abi teretulnud, sest midagi ei mahu kuskile ära.

—
No sai ju räägitud!