.

Oli tore. Vahel.

—
Jumalaga.

Eriti õnnelik postitus

Ma nüüd küll duubeldan mõnes mõttes peaegu oma üle-eelmist sissekannet, aga leian, et tänast päeva arvesse võttes on see enam kui õigustatud. Ega siis iga päev selliseid asju juhtu, et sõbrad mehele lähevad/naise võtavad. Pulmad on küll viimasel ajal suisa kohutavalt populaarseks muutunud, aga kui kogu see kära ja trall ja tuututamine kõrvale jätta, siis on lihtsalt meeletult hea meel, et kaks inimest saavad kokku ja tahavad teistele ka näidata, et nad kokku kuuluvad. Kohutavalt armas asi minu arvates.

Ma olen alati väikese imetlusega abiellujaid vaadanud. Juba lapsest saadik. Alguses oli küll pigem asi ilusas kleidis, suures tordis ja toredas peos, aga mida aeg edasi, seda enam on inimesed ise lugema hakanud. Tegelikult polegi ju seda kõike vaja (mis ei tähenda, et mul ühel päeval midagi selle kõige vastu oleks, oo ei), põhimõtteliselt on ainus, mis loeb, ju see tunne, mida kaks inimest teineteise vastu tunnevad ja mida nad maailmale kuulutavad. See on see, mis on oluline. Ja ei miski muu. See loeb isegi ilma toreduseta. See on ise tore.

Oh, pagan, mida ma siin ikka pikalt jahun. Soovin õnne parem. Mitte lihtsalt, vaid juurde, sest ma usun, et Liis ja Allan on juba pikemat aega ilma minu soovimisetagi õnnelikud olnud. Armastus lihtsalt teeb õnnelikuks. Saadan teile DRAAMA festivalilt teatraalsed, aga see-eest üdini siirad õnnesoovid, hetkel veel virtuaalsed kallistused ja võibolla tuleb üks väike musimops ka ära. Vähemalt pruudi põsele küll, Allanit ma suudlema ei kipu, jätan selle töö Liisile (:

Soovilugu ka, minu lemmikute hulgast. Dagö “Pulmad” – usun, et sobib tänasesse päeva hästi.

Obesed joodetud, kammitud ka
hellaste loodetud, küll rammitud ka
Täna on pulmapäev, targad noogutavad
enam ei saja, näe, koogutavad

Kirik on kahvatu, kohmetust täis
enamjaolt rahvatu, vast paarkend siin käib iga päev
täna kõik teisete – rist paremal pool
sääl kus te seisite, kink on kuninga poolt

Ole, oh ole sa
peale kes kehale ja jalgele rahu toob
peale keskööd
Ole, oh ole sa
peale kes haarab tekiääre
valguse kummitus kui hommikul lööb

Hõbe kõik kõliseb kui tulevad mäest
veidike tõbised, kuid hoiavad käest
need vanavanemad, kes elus on veel
tõrvikud põlevad – pool tundi läeb tee

Pakud ja väravad ja julm kõhutäis
pudelid säravad, onu juba on täis
kuid see ju plaanitud oligi nii, milleks kurvastada
täna siin ruumi vaid on armastada

Me ei tea, mis meist saab…

…kuid meid aidata võib
julgus olla vaid aus
tõde õiglaselt käib…

Jalad valutavad, õlad valutavad, selg valutab, silmad valutavad, pea valutab… Igalt poolt on natuke valus. Aga kuidagi hästi hea on siiski olla. Ma pole väga pikka aega nii kaua järjest õnnelik olnud. Ja õnneliku all ei mõtle ma lihtsalt happy-chappyt, vaid seda kõikehõlmavat tunnet, kui sul on igal ajal igas kohas hea olla. Ja vahel lihtsalt istud ja vaatad ja imestad, kuidas see võimalik on. Et nüüd on niimoodi. Et nii on lihtsalt nii ilus olla. Ja see on tõepoolest nii. Uskumatu.

—
Aga aeg-ajalt ma kardan natuke ka. Kauaks seda kõike on?

Pulmad

Dagö. Meeletult ilus.

—
Lemmik.