Tegime ära

Ja nüüd tahan ära. Mitte Tallinna lähedale, vaid ära. Päris ära. Päris pikaks ajaks. Iirimaale. Aga enne töö ja Kapafest ja DRAAMA ja kool. Ja alles siis. Aga ma pean sinna saama. Lihtsalt pean.

—
Leaving on a jet-plane…

Nostalgia. Jälle.

Praegu mängib Anoise. Täpsemalt siis “Where Are You Tonight?” Ja jälle uhub see mõrkjasmagus nostalgialaine üle pea. Folk. Loetud tundide pärast hakkame Viljandi poole hääletama. Kuidas see sel aastal välja kukub? Minu esimene Folk oli ikka super. Teisest lootsin palju, aga ei tulnud sealt suurt midagi. Nüüd siis kolmas.

Räägitakse, et Folgiga on nii nagu paljude muudegi korduvate asjadega. Paarituarvulised aastakäigud millal sinna sattuda, juhtvad välja kukkuma suurepärased. Paarisarvulised aga… Mitte väga. Eelmiste suvede põhjal võib väita, et see kõik on täiesti tõsi. Täie selguse toovad siiski aga alles järgnevad päevad.

Esimene kord ilma passita Folgile minna. Esimene kord sinna hääletada. Esimene kord linnast väljas ööbida. Esimene kord… Noh, mida sa ikka ootad, kui nii väike staaž alles on. Mõned asjad on, mida oodata. Mõned, mida karta. Mõned, millest eemale saab. Mõned, mis… Mida iganes. Iirlasi seekord vist väga ei ole. Vähemalt mitte selliseid, millistega ma harjunud olen. Vaatab veel. Vaatab. Varsti näeb siis.

—
Mängib KK soundtrack vol 3. Annu saab aru. Folk.

VPMF

Ma lähen reede hommikul ja tulen… Ma ei teagi, millal. Kas laupäeva õhtul või siis järgmisel hommikul. Või äkki lõunal? Päevad on tööd täis pakitud, hoidke pöialt, et saaksin pühapäeva õhtuks oma hommiku vahetada. Mul on ometi plaane.

Muide, kellelgi Viljandi kesklinnas on pinda? Sest ma ei tahaks väga telki tassida. Sest ma ei tahaks väga lebomatti tassida. Sest ma ei tahaks väga magamiskotti tassida. Aga seda viimast võin teha ikkagi. Backup, anybody? Ma olen tore tüdruk ju

—
Am I getting my hopes too up? Again?

…

Ma saan vist täna HP uue raamatu. Aga ma olin paha tüdruk ja tarvitasin just Nõidkuninga abi.

—
*totter irve*

Mis ma ikka oskan öelda

Bridey palus, et ma kirjeldaks, kuidas üks ebakaines olekus naisterahvas eile öösel Pirogovi platsil oma kileda häälega laulda üritas. Ma jätan selle täna vahele, sest sõnadesse on seda luust ja lihast läbilõikavat metall-ininat päris raske panna. Mul oli ajuti täiesti valus seda kuulda. Samuti ei räägi ma ühest teisest ebakaines olekus naisterahvast, kes meie seltskonda üritas sulanduda, taarudes mõned korrad meie juurde istujaid vaikselt jõllitama. Samamoodi taarus see siresäärne blondiin ka minema. Enamikul juhtudest, ma mõtlen.

Ühte asja ma veel ei maini. Seda teist ka mitte. Aga ma võin täiesti vabalt öelda seda, et keegi näeb hea välja. Pärast juukselõikust, ma mõtlen. Ja mitte ainult mina Päris… Rusikas hambusse? Vabalt! Ja seda ma võin ka öelda, et Tom ja tema sõbrad oli täiesti värskendav seltskond. Ma luban, et proovin kunagi Actimeli ära. Päriselt ka. Tõenäoliselt ei saa minust taolist kummardajat, nagu mõni, aga siiski. Malepartiid on kavas. Ja mina mängin kellata. Selle ma ütlesin ka ära.

Värskendav oli see ka, et ma ei olnud seltskonnas ainus Kõivu ja Vahingu tsiteerija. Filosoofid võivad päris lugenud olla. Doktorikraad ja kelmikad puusanõksud ja näpuviibutused on aeg-ajalt väga asjakohased. Teemaks (elu)teater ja muu. Ja kraadi omandajad ka. Teeme ära.

—
PS. Rasmus K. võib öösiti päris seks välja näha, eriti kui talle head und soovida

Oh õudu ja oh rõõmu

Üks selle suve jubedamaid kogemusi oli just pool tunnikest tagasi siinsamas Pärnus. Ma ei suuda seda siiani uskuda. Jüri Homenja laulis, et on minusse armunud. Sa püha püss, küll võttis ikka iiveldama. Ka oma kõige jubedamates õudusunenägudes ei oleks ma selle peale tulnud. Aga… Jah.

Tegelikult naudin oma esimesi vabu päevi üle hulga aja. Enne ja pärast reisi olin mitu-mitu päeva järjest tööl. Nüüd laupäevast alates jälle. Tegelikult on nüüd juba täiesti mõnna. Komplimente olen klientidelt saanud nii, et ego on mõnusalt kõditada saanud. Väga hea on olla olnud.

PP toimetuses ei olegi väga palju muutunud. Uusi nägusid on, aga mitte väga palju. Praegu okupeerisin Kaarli arvuti ära, Michel käis ka juttu vestmas. Hea on kursavendi suvel näha. Jaanus, jah, sinust rääkisime ka. Kuidas siis muidu. Räägi välja, mis plaanid sul Nädalaga on. Kuulsin huvitavaid arenguid, millest sa mulle rääkinud ei ole.

Aga kodus on hea olla. Kuidagi kerge. Homme jälle tagasi Tartu poole, õhtul NMK üritus. Näen siis selle kuulsa maja ära, kus meil asi toimub. Igati põnev on juba. Miho! Kuidas asjad arenevad? On maja veel meie käsutuses? Saab ikka? Mis kell oleks loogiline?

Andrisele ma tahaks öelda, et ma ei viitsi Anne Veskile helistada Birgiti teemat ma veel mõtlen. Kuidagi on vaja see Pärnuga seostada, eks ole? Enne augustit – palun väga. Mulle sobiks. Numbri ma võtan su käest siis. Õigemini mitte siis, vaid kohe, kui sa suitsupausilt tagasi tuled. Ja Rivoga ma sebima ei hakka. Pole minu maitse ja temast on juba liiga palju kirjutatud. Vot nii.

—
Töötan veel reisimuljetamise teemal.

“Rummipall on koogimaailma viiner!”

Vässu on. Kohe väga. Magatud tunde on vähe, sõidutunde ja kilomeetreid liiga palju. Prantsuse juustust mõelda ei taha, süüa võib seni, kuni nina kinni hoida saab. Vässu-olemisest hoolimata oli eelneva seitsme päeva bältel toimunud reis aga parim. Seltskond oli super ja peatuskohad samuti. Varsti saavad suurepärased fotod ka üles. Kuni päevade kokkuvõttega tegelen, oleks paslik tänada ära mõned inimesed tänu kellele see reis just selline oli. Love ya all:

Siki, Ly, Kristiina, Vitali, Inga, Helen, Roman, Kadri, Gritta, Ilmar, Randar, Jaan, Liina, Karl-Jonatan, Kirke, Valentina, Grete, Madis, Mihkel, Mari, Siim, Joosep, Eger, Gaanus, Gretlyn, Kadi, Nikolai, Maris, Frank, Evelin, Eve, Allan, Kertu, Nele, Mart, Robert…

—
* tsitaat pärit Frangi suult.

Tere hommikust, Eestimaa!

Ja nägemiseni jätan ka. Seda tükimaks ajaks, sest pühin nädalaks kodumaa tolmu jalgelt. Eesti-Läti-Leedu-Poola-Saksamaa-Prantsusmaa-Saksamaa-Poola-Leedu-Läti-Eesti. Sedaviisi näeb marsruut ette ja sedamoodi me liikleme. 13. õhtul otse reisilt tööle kõigi oma kodinatega (kui just keegi mulle vastu ei taha tulla ja asju võtta, mis oleks super) ja 18. saan lõpuks koju paariks päevaks. Ootan.

—
Eile oli suhteliselt halb päev, aga  peaaegu suurepärane õhtu. Kallistan eilseid ja muid mahajääjaid.

Anna edasi…

Liis tahtis minust teada seitset erinevat asja. Ma siis võtan teatepulga üle:

1. Minu kõige kallim inimene on minu emme. Kodu on seal, kus on tema.

2. Mul on olnud kolm unistuste kodu, mida ma tahaksin endale saada.
Kõige vanem unistus on valge maja Tallinna vanalinnas, varjatud rohelise aiaga, ümber vana kivimüüd ronitaimedega ja puudega. Palju muru, väike purskkaev. Majal kolm korrust, kõrged laed, heledad toad, palju voogavat kangast ja soojust. Meeletult palju raamatuid. Keldris peaksin oma väikest poekest.
Teine unistus oli mul lühikest aega. Madal maja mere ääres, suured toad maast laeni akendega. Hommikuti saaksin terrassil teed juua ja raamatut lugeda, õhtul vaataks seal kellegi kalliga päikeseloojangut ja sööks viinamarju.
Kolmas on… Valgeks lubjatud maja Dublini äärelinnas, ümber suur aed ja maja taga algavad rohelised niidud ja põllud. Maja seinad on väänkasvudega kaetud, aias on roosipõõsad, lastele palju mururuumi ja… Mul oleks seal mitu kassi ka ja Piret elaks kõrvalmajas

3. Ma ei joo kohvi ega õlut. Viimasest keeldun kategooriliselt iga kord, kui keegi ütleb, et maitse ikka. Mariliis suutis mu küll korraks matkarajal ümber veenda lonksu võtma, aga võtmelauseks sai siis “See ei ole üldse õlle maitsega”. Ei olnud jah. Aga õlut ma ei joo ja kohvi ka mitte. Viimast ainult siis, kui mul vaimselt väga halb on ja siis ka ainult lonksu-paar.

4. Mulle meeldis kunagi Leonardo DiCaprio. Jah, ma tean

5. Ma olen pedant, aga elan olevikus ja minevikus – viimases ajuti liiga palju. Mulle meeldib teha plaane ja kavasid ja süsteeme ja koristada ja olla korralikkuse musternäidis. Aga ma olen seejuures tohutult laisk.

6. Ma armastan raamatuid ja muusikat. Ei, ma ei armasta, ma jumaldan, ei, ma… Um. Ma kummardan häid raamatuid ja muusikat nagu jumalusi. Eriti raamatuid. Esimene asi, mida ma kellelegi külla minnes teen, on see, et jalutan raamaturiiuli juurde ja kui mind sealt ära ei kista, siis ma võin sinna tundideks jääda.

7. Ma olen friik. Teatrifriik – seda on mulle korduvalt öeldud. Lihtsalt friik – seda on öeldud natuke vähem, aga siiski piisavalt tihti. Fotofriik – aga loomalikult!

—
Aruannet 7 asja kohta ootan teilt: Hannele, Kriips, Laura, Imre, Merli, Tuuli ja Urmas.

Selgitus

Kui keegi tõlgendas eelmist posti kuidagi enda suva järgi, siis ma ütlen lihtsalt, et ma mõtlesin kõike väga tõsiselt, aga selle põhjustas närvipinge (töö+reisikorraldus) ja esimest korda elus peale tulnud tugev koduigatsus.

—
Tahan koju, koduaia kodumurule. Emme juurde.