Kõik, kõik on uus…

…juunikuu lõpus

Kui iga päev peaks kogema midagi uut, siis eilsega täitsin umbes nädala plaani. Seda on näha ja tunda ka. Tore oli. Aitäh kõigile asjaosalistele, te teate ise, kes olete.

Muus osas on veidratel kellaaegadel ikka veel/juba häirivalt valge. Ja asi ei ole tänavavalgustuses. See ei ole normaalne, et välja saab minna alles veidi enne südaööd, kui tahad hämaras jalutada. Ja kui jalutad mõne tunni pärast koju, siis on juba väljas umbes sama valge kui praegu.

Juuli algab täiesti uut moodi. Uus olek, uus tunne, uus töö, uus reis. Kõik on uus. Ja see on vist hea. Ma loodan.

—
Naeratan teile ja mõtlen seda tõsiselt.

“Igasugused mõtted võivad tulla, sest mõtted on vabad.”

Võõras nostalgia on ka nostalgia. Eriti kui see tegelikult päris võõras nüüd ka ei ole. Tükike mindki seal sees ju… Mulle meeldib vaadata teiste ajalugu. Külla minnes on esimene koht, kuhu seisma jään (pärast esikust edasi saamist), raamaturiiuli esine. Või siis mis iganes parajasti raamaturiiuli ülesannet ei täida. Raamatute järgi saab inimese kohta palju teada. Viimati näiteks T lugemisvara uurides leidsin terve suure toa peale umbes 15 raamatut, mida ma VEEL lugenud ei ole, aga on plaanis. Kellelgi on hea maitse.

Aga näidake mulle fotoalbumeid ja andke vaba voli neid uurida! Ikka seostub mingite kujunditega enda mälestusi, tuttavaid nägusid otsida on samuti huvitav. Eriti kui ennastki kuskilt leheküljelt poolkogemata leiad ja mõtled: “Issand Jumal, mismõttesnagu minust selline foto?!” Täna vaatasin Madise fotoalbumeid. Saateks hea muusika, mis on ka oluline. Hea playlist, kiidan selle eest. Nostalgialaine hoomas üle pea. Hea on teada, et ühes loos olen ka mina väikest rolli mänginud. Ja ma tean, kuhu kooli ma oma lapsed panen, kui nad gümnaasiumiikka jõuavad. Kui nad seda muidugi ise tahavad.

—
* Kui ma väga mööda ei pane, siis ütles seda A. H. Tammsaare.

Müsteerium Buff lahendatud!

Jah, ei ole vaja enam pimeduses kobada ega asjatundmatuid märkusi teha. Lahendus on saabunud kõiki, eelkõige aga väitlejaid paeluvale küsimusele: mis värvi on sebra. Ma saan aru, miks niivõrd paeluv teema on jüngreid leidnud üle terve maailma ja praktiliselt igal ajastul. Ma saan aru, miks kõik loodavad leiutada uut jalgratast ja lõpuks leida õiget vastust. Kallid inimesed, te pole vastust leidnud, sest te olete aegade algusest küsinud vale küsimust: “mis värvi on sebra?”

Tähelepanu peaks pöörama hoopis uurimisele, KAS sebra üldse on. Sest see ei puuduta ainult sebrasid, millest ma nüüd rääkima hakkan. Mängust on ohtralt tiigreid ja ka tavalisi hobuseid. Või seda oleme me lihtsalt senini arvanud. Mäng ulatub hoopis kaugemale, kui keegi kunagi arvata oleks võinud. Mina võitsin selle mängu ja tahan lahendust teiegagi jagada. Olete valmis? Tssst!

Sebra ei olegi sebra, vaid hoopis ülevärvitud nähtamatu roosa ükssarvik! Ja seda kohe päris tõsiselt. Te imestate, miks ei ole tänavapildis neid müütilisi kauneid loomi näha olnud, miks vahel hobuselt kukkudes nagu midagi teravat kogemata kuhugi vastu oleks läinud… Nii palju küsimusi, mida te ei suuda sundida endalt küsida, sest peas vasardab ikka see üks ja ainus “mis värvi on sebra”.

Hästi on ju teada tõsiasi, et kui tahad midagi peita, siis pane see kuskile, kus see oleks kõigile näha. Värvi mägi roosaks ja ma võin garanteerida, et peaaegu mitte keegi ei näe roosat mäge. See on umbes sama teema, et suureks saades kaotavad lapsed oskuse näha haldjaid ja muid maagilisi olendeid, sest tundub lihtsalt tobe, et midagi sellist võiks olemas olla. Ja kui midagi loogiliselt võttes olemas ei ole, ei saa seda ka näha.

Aga võtke näpust, nähtamatu roosa ükssarvik on tegelikkus, tahame me seda või mitte. Lihtsalt hobune ja sebra on millegipärast meile hulka vastuvõetavamad sümbolid. Teeme selle väite tõestuseks lihtsa katse (Šveitsi dermatoloogide poolt kinnistes laborites järgi proovitud ja tõestust leidnud)…

Võtame ühe nähtamatu roosa ükssarviku. Kas näete teda? Ei. No selge. Võtame potsiku musta ja potsiku valget värvi (loomalikult loodus- ja nahasõbralikud) ning värvime oma roosa ükssarviku vaba käega mustavalgekirjuks. Sarve jätame putumata. Ükssarvikut näete? Ei näe? Selge. Aga sebrat? Näete? Mida oligi vaja tõestada…

—
Ma nüüd ootan Nobeli preemia laureaatide kuulsusrikkasse nimekirja jõudmist.

Kahekordne unest ärkamine…

…on suhteliselt õõvastav. Võibolla olen viimasel ajal liiga vähe maganud või liiga palju Vahingut lugenud. Võibolla… Ma isegi ei tea enam. Igatahes ma tean, et kui ma nägin oma tühjaksrüüstatud kodu ja nutma puhkesin ja selle peale nuttes ärkasin, siis oli see unes. Sest päriselt-päriselt ärkasin ma hiljem ja lihtsalt segaste tunnetega.

—
Kas see oli nüüd transtsendentne või transtsendentaalne? Või mõlemat? Või ei kumbki?

Hästi palju asju

Hästi palju asju on vaja tunda. Hästi palju asju ongi tunda. Eilsega seoses näiteks nostalgiat ja rõõmu ja veidi segadust ka. DRAAMA inimesed said Ateena keskuses kokku. Tutvusime oma uue koduga (sügisest alates on see nii) ja teise tegevusliini poolega. Nautisime Marguse pakutud hüvesid ja seltskonda. Tervitasime suve. Meenutasime eelmist sügist. Ja nii oli tõsiselt hea, kuigi õhku polnud vahepeal. Õnneks olid aknad ja trepikoda-õu.

Kõnesid oli ka üsna mitu. Põhiliseks rääkijaks muidugi meie suur juht Margus, aga eks kõik said suu lahti teha. Mul läks avakõnest osa kõrvust mööda, sest tegelesin Ivari ja Kristiina poja Joosepiga. Õigemini tegeles tema minuga ja mina siis tegin talle nii-öelda tagasi. Kogu see “issand-Jumal-mis-mõttes-ma-meeldin-lastele???” teema päädis lõpuks Kristiina nentimisega, et minust saab vist Joosepi uus lapsehoidja. Um. Mina ja lapsed? Eemm… No… Võimalik. Tavaliselt mind väikesed lapsed hirmutavad, aga  Joosep on tegelikult päris äge. Ja see lapsehoidja-teema oli vist rohkem ka seal-ja-siis öeldu. Kuigi… Never say never.

Käisime vahepeal Pireti, Grete ja Virgega šampuse järel ka, ühe pudeliga tähistasime tagasi pööningusaalis olles suve algust, teine rändas Virgega kaasa ja selle saatust ma ei tea. Aga kui õhku juba lõpuks VÄGA väheseks jäi ja jutud teatrifestivali pealt laulupeole kandusid, lahkus meie väike seltskond raskemate kottidega öhe. Ehk siis tegelikult võtsime kuulda Virge kutset “Tulge juba ometi Zavoodi!” ja seal oli kõik umbes nii nagu eelmisel aastal festivali ajal. Hea oli

Festivalirahva õhtu määras selle, et ma pidin täna hommikul esimese bussiga Pärnusse sõitma, et enda esinemisele jõudma. Hilisem plaan nägi ette ka suhteliselt mitut tundi magamist, mida ma viimasel ajal ei ole väga saanud, aga… Noh, asjad ei lähe alati nii, nagu plaanitud. Vähemalt minu puhul mitte. Võõrustasin lahkesti köögis üht mõnusat seltskonda hiliste hommikutundideni ja seda sugugi mitte halva meelega. Lahtise akna all magamata veedetud öö viis aga selleni, et kui lootsin poolteist tundi õiglase und magada, ei tulnud sellest just suurt midagi välja. Külmavärinad lihtsalt ei lasknud uinuda. Umbes pool tundi vist sain sõba silmale, kui ärkamised ja kellavaatamised vahelt ära võtta.

Kiire pakkimine hommikul, haiglaslik-unenäoline bussisõit, mille jooksul eesistuja oma tooliga mu põlved peaaegu lömastas ja minu peas käis ringi üks suur “liile-ja-laile-allalee-ja-laile”, sandistatud jalgadega paaniline pooljooks bussijaamast Endla teatrisse, lavaproovid ja muusikalises mõttes kohutava akustikaga Endla suur lava ei takistanud aga pärast aktust sammassaalis oma teist satsi tehes “Mesipuu” ajal silmi märjaks minemast. Sest… Nagu tõsiselt, kui Ene kutsus koorilauluga kursis olevaid lõpetajaid vilistlastega ühinema ja sellele järgnes loodetud kahe-kolme inimese tulekule tõsine masside liikumine ja et see kõik meil veel nii hästi välja tuli… Kananahk tuli peale ja ma nägin, et Enel võttis juhatamise ajal ikka moka värisema küll. Mul ka. Meil kõigil vist.

Igatahes olen ma oma maakodu asemel nüüd jälle Tartus. Suhteliselt ette planeerimata, aga asjaolud lihtsalt nõuavad nii. Kui nüüd reisi asi ka ükskord lõplikult korda saaks, siis… Oleks tõesti väga hea, oleks lausa väga hea. Kuniks mul aga midagi väga teha ei ole, sest minu võimuses pole just palju, mõtlen ma oma jaaniplaanide peale ja koristan vist natuke ka… Sai ju ometi Jukule lubatud. Jah, vot just nii ma teengi!

—
Õnned kõigile tänastele lõpetajatele muide, olge ilusad 

Mõnes mõttes on see uus post

Eile siis esimene päev prantsuse majas. Kusjuures ma olen ainus, kes prantsuskeelseid nimesid hääldada oskab. Teiste jaoks (vähemalt nende, kes eile ka tööl olid) on näiteks “les femmes” lihtsalt “les femmes”, mitte aga see, mis ta on. Muidu… Täiesti mõnus koht. Erinevaid kohvijooke ma endiselt ei oska teha ja klahvikombinatsioonid kassaarvutis tulevad ja lähevad, aga klientidele ma meeldin ja mõnda asja jagan päris hästi. Palun kõik välismaalaste lauad mulle, jah

Kümme tundi ja peale järjest jalul võtab harjumatud koivad ikka suht läbi. Aga milline õndsus päeva lõpul peole sularaha saada, poest veini tuua ja seda rahumeeles murul sõpradega nautida. Pluss hilisemad töövälised komplimendid, mis päädisid lausega “Tead, ma arvan, et meil peaks suhe olema” ja järjekordse tähendusrikka pilguga. T sai erinevate asjade eest küll kümme boonuspunkti (!), aga seda, miks mu ütlemata vastus lõpuks ikkagi “Ei” oli, ei saa olematuks teha.

Eile siis sedamoodi. Täna on plaanides Piret ja õhtul kontsert ja DRAAMA korraldustiimi pidu. Grete ja Virge juba eile tegid selle suhtes tugevaid vihjeid siia ja sinna. Vaatab, mis saab. Väike nostalgiapuhang käib ikka üle, kui sügisesele festivalile mõelda. Olid ajad… *nostalgialaine uhub üle pea*

—
Üllatuslikul kombel kummitab “Pink Water III” asemel hoopis “Twenty Years”

IIK!

Sedamismaütlesin.

—
Täna ma ei kõrbe.

Tähelepanek

Juku vaated õnne olemusest on minu omadega väga sarnased.

—
Huvitav.

Champioooooneeeee-champioooooneeeee

Vaatasime Jaanuse, Oti ja pubitäie muu rahvaga jalgpalli, sellest ka selline pealkiri. Kõrvallauas leelotas seda pool aega üks tüüp, pahandades sellega silmnähtavalt vaest oranži särgiga Mallorca pooldajat, keda ka ta sõbrad narrisid, kui seisust 1:0 sai 1:1, siis 1:2 ja lõpuks üsnagi ootamatult 1:3. Ikka Madridi Reali kasuks.

Kommentaare jagus. Küll mängu, aga ka muu kohta. Jaanusel on paar päris head mõtet, mis tuleviku suhtes tasub kõrva taha panna. Tegelikult pigem ikka kahe kõrva vahele, kus neid edasi arendada. NMK vajab ju reforme ja juhatuse liikmena… Leian, et Jaanuse mõtted tuleb käiku lasta. Tõsiselt ka. Ja need ei puuduta jalgpalli. Kui, siis väga kaudselt.

Emo-teema lipsas ka läbi. Leidsin end ülejäänud laudkonnale seletamas, mis ja kes see imeloom on. Ott jagas endapoolset visiooni, mida Jaanus täiendas. Meie vaated lähevad natuke lahku selles suhtes… Nagu ka Tallinna meelelahutuskohtade suhtes. No ma leian ikkagi, et Levikas ja Juuksur on iga kell suvalisest vanalinna pubist etemad. Aga Ott andis ka mõtte, et peaksin Maurusesse minema, kui taas pealinna satun.

Vanad asjad lipsasid ka läbi. Tuleb välja, et Hispaania jalgpalliklubidest rääkides on meil Otiga palju ühist. Noh, mitte väga palju, aga see osa küll, mis Valenciat puudutab. Kaheksandas, üheksandas ja kümnendaski klassis olin üsna suur fänn, siis jäi jalgpalliteema kuidagi soiku ja… On seda suhteliselt senimaani. Vahepeal mängisin küll talijalgpalli ja käisin kursakaaslastega paari mängu vaatamas, aga… See pole see, pole see…

Olgu, mis on, aga õhtu oli tore. Ühe huvitava kogemuse võrra olen jälle rikkam. Juba eelmainitule lisaksin Tartu raekoja kellalöökide kaja selja taga. Mis ei olegi iseenesest nii eriline, uus kuuldenurk on aga see, et need ei kõla selja taga sel ajal, kui Pirol istun, vaid sel ajal, kui sammun kursavennaga üle Kaarsilla kodu poole. Huvitav. Sellist aega pole kaua olnud. Tundub, et nüüd on aeg nii kaugel, et vara “tuitsa” minna.

—
Headööd.

Poeetiline dialoog

Ma olen tubli,
ma tõesti olen seda,
uskumatu küll.

Ma ennast kiita
oskan suurepäraselt
ja õigustatult!

Haikud tulevad
minul kenasti välja.
Loe ja imesta!

Kuidas küll Jaanus
suudab niivõrd kenasti
sõnasid seada?

Seda tahaks ka
mina teada saada, sest
lummav on see.

—
jaaaaanus says:
ja et oleks postitus