Linnast on hea ära saada. Hea on sõites vaadata möödalibisevat maastikku. Metsad ja aasad. Põllud. Jõed ja järved. Jälle metsad ja aasad. Jälle metsad… Ilus on. Nägin üht metskitse ka. See oli vist Viljandimaal. Paistis metsasalu vahelt natuke, ümberringi meeletult kollaseid võililli. Ilus oli vaadata. Natukene kurb ka. Tartu jäi järjest kaugemale. Selle üle oli ka natuke kurb. Aga rohkem rõõmus. Tunne oli selline nagu sõidaks sinna Ära-kohta.
Praegu resideerun Tõstamaa mõisas kuskil katuse all. Eile sain kodust läbi käidud ja ema-isaga Pärnule ka tiiru peale tehtud. Ehituspoed on üks mu veidratest kirgedest. Isegi isaga võrreldes veedan seal võimaluse korral rohkem aega. Aga mulle meeldib. Ma ei pane siis enda ümber toimuvat väga tähele ka enam. Õhtul olime koduaias, grillisime kana. Pontsikul jäi üks luu risti kurku kinni ja ta köhis tükk aega. Miskipärast meenutas see mulle Vahingut.
Täna olengi, vaatamata oma magamatusele ja päev otsa kestnud laulmisele mõisahoones, Vahingut lugenud. Mis ma ikka nooti vaatan, kui sõnad peas, eks ole. Loen parem noorest Undist. Seda on natuke hirmutav teha. Mitte halvas mõttes, aga lihtsalt… Seal on nii palju tuttavlikku. Vahing on paljusid asju sõna-sõnalt “Endspielis” kasutanud, kui ma väga mööda ei pane, siis “E Me Ipsos” kah. Ja lisaks siis väike personal touch ka.
Ma nimelt tõmban praegu lugemisel meeletult paralleele. Tollase ja praeguse Tartu eluga. Natuke Pärnu ja Tallinna omaga ka, aga ma olen rohkem Tartus toimuvaga kursis. Ma ei tea, võibolla ma ei tohiks seda teha (nii palju paralleele tõmmata). Võibolla ma tõmban neid valesti või lihtsalt valede asjade vahele. Aga praegu tundub see kõik nii õige. Loen noore Undi teksti ja seda, mida Vahing tast kirjutab. Silme ees ei ole Unt vaid S. Lihtsalt hämmastav, kui sarnased nad on.
Vahingu seltskond, kõik need praegu (ja juba siis) rohkem või vähem tuntud inimesed… Ma näen enda praegust seltskonda, vähemalt osa sellest samasugusena. Ma näen selgelt, et mingi aja pärast oleme meie (või siis nemad) samasugused nagu Vahing, Unt, Kõiv, Rummo, kes iganes. Ma näen seda liigagi selgelt.
Võibolla see hirmutabki. Mingil määral. Et keegi meist tapab kunagi 150 kassi mingite mõttetute uuringute tarbeks nagu Vahing ja hiljem pole kahetsusest tolku. Sest veri on kätel nii ehk naa. Või… Põletame lihtsalt ennast läbi. Ja seda võibolla varemgi kui Unt või kes iganes seal raamatus. Ma kardan, et see on liigagi suur võimalus. Põletada ennast või siis teisi oma ümber. Samas… Me põleksime ereda leegiga (nüüd tundus, nagu oleksin ennast parafraseerinud, vist tegingi seda, aga ei mäleta, kus originaal on).
“Noort Unti” on hea lugeda. Kui “Endspiel” nõudis kolmekordset keskendumist. Kõiv ja Vahing kirjutasid paljut kolm korda läbi. Seda tuli ajuti kolm korda läbi lugeda, et mõista ja… Muudki. Aga “Noor Unt” on selle võrra lihtsam. See seletab paljut (ja nüüd on mul déjà vu). Unt on kuidagi lähedamal tänu sellele. Lähedamal kui enne. Ma tahan ühe mälestuse temast siia kirja panna. Ei teagi, miks täpselt. See… Tundub mulle endale vist niivõrd armas, et tahan seda teistega jagada.
—
Nägin Mati Unti Pärnus umbes kaks päeva enne seda kui teda enam ei olnud. Unt jalutas mulle vastu, vaatasin talle otsa ja ta naeratas mulle. Naeratasin vastu.
