FC UK

Pärast seda tuli hirm tagasi.

—
Isegi “Endspieli” ei lasta nautida. Kuigi ma armusin siiralt sellesse raamatusse juba esimestel lehekülgedel ära.

Sajūsmas pīlns

Vahelduseks siis üks positiivne rahvastevaheline laeng ka. Lätlased. Võibolla on nende ja meie, eestlaste vahel mingeid iroonilisi nalju ja muud säärast. Võibolla arvavad endiselt mõned meie seast, et lätlastel on kuus varvast ja et läti keele saab, kui igale eesti sõnale s lõppu panna. Võibolla. Mina ei naera lätlaste üle, kui mõni üksikeksemplar selleks just põhjust ei anna. Mulle nad meeldivad. Eriti täna.

Muusika on selline kummaline asi, mis inimesi ühendab. Öösel oli Tartus rahvusvaheline pidu. Eestlased ja lätlased ja venelased (kindlasti ka muude rahvuste esindajad) olid sõbralikult koos, tantsisid ja laulsid koos. Tundsid ühesuguseid tundeid. Rahvusest hoolimata laulsime eesti, läti, vene ja inglise keeles. Peab tunnistama, et hea tunne oli. Laulda ennast vabaks kõigest negatiivsest, mis viimasel ajal juhtunud. Hea.

Renars toonitas, et tegu on eelkõige sõbraliku peoga. Et meid on palju ja et me saame kõik koos hakkama. Pole vaja mingeid mõttetusi. Ta ei rääkinud küll otse, nimed ja sündmused jäid mainimata, aga ma usun, et kõik, kes kohal olid, said aru, millest jutt käis. Ja kõik see kokku, erinevad inimesed ja erinevad keeled, muusika ja laulud, see andiski selle positiivse laengu, mis minus praegu pulbitseb ja välja tahab.

Praegu ma veel teda välja ei lase. Lähen tuttu ja siis vaatab. Kas on endiselt tahtmine mitte ainult lähedasi kalleid kallistada, kas ikka veel on nägu naerul. Ma kahtlen, et see on nii, kui just mõned idioodid midagi uut korda ei saada. Metsa need idioodid. Kontserdil oli mul tunne, et inimene on hea olla. Mitte nagu eelmist posti kirjutades. Loomad ju laulda ei saa. Lihtsalt häälest aga mulle ei piisaks. Muusikat on vaja.

—
Häid inimesi on vaja. Olge  need.

Hirm on.

Ja päris tõsiselt. Ma ei saa aru, mida need inimesed teevad. Ja enam mitte ainult Tallinnas. Igal pool eestis. Ka Tartus. Ma ei saa aru. Nende pärast on mul häbi olla inimene. Täpselt nagu Lauragi ütles. Häbi on. Ma ei mõista neid, kes selliseid idioote loomadeks nimetavad. Loomad ei teeks kunagi niimoodi. Ja Jumal tänatud, et niigi on.

Hirm on. Ja valus on ka. Valus vaadata, mis toimub. Valus lugeda iga uut uudist. Hirm lugeda iga uut uudist. Mis nüüd siis saanud on. Selge. Sõda veel kuulutatud ei ole, aga kõik see, mis Venemaa teeb… Ma ei tea… Hirm on. Ja valus on. Ja endiselt on häbi olla inimene. See ei ole midagi auväärset. See ei ole midagi nii head, et selle üle uhke olla.

Ikka veel on silmad suured ja uskumatust täis. Ja endiselt seda kõike muud ka. Ma ei saa sellest aru. Endiselt. Ja on tunne, et ei tahagi sellest aru saada. Ei taha. Ma ei tea, kuhu see kõik viib. Ma ei tea. Aga ma tean üht asja, mida ma ka ütlen. Sest kunagi ei tea, millal seda enam öelda ei saa. Ma armastan oma lähedasi. Väga. Hoidke ennast.

—
Kuulan Tõnis Mäe ja Urmas Alenderi vanu laule ja mõtlen elu üle järele.

Mis aasta praegu on?

Ma ei tea, mida öelda. Mida asjalikku öelda. Ma lihtsalt korrutan endale, et miks täna ei ole esimene aprill. Selline naljapäev, kus kõik meediakanalid edastavad üht suurt nalja. Sellist, kus kõik on hulluks läinud. Aga tegelikult ju asjad nii ei ole. Asjad ei saa nii olla. Lihtsalt ei saa. Mitte ükski terve mõistusega inimene ei teeks seda, mida tegid ja teevad sajad ja sajad meeleavaldajad Tallinna kesklinnas.

Ma ei mõista slaavi mentaliteeti, ausalt. Ma ei tea, mida Pronkssõdur nende jaoks tähendab. Ma tean, mida see tähendab asjasse süvenenud eestlaste jaoks. Ma vähemalt arvan, et tean. Mida tähendas okupatsiooniaeg meile. Meie isadele ja isaisadele. Ma ei tea, mida see tähendab neile, kes Pärnu maanteel aknaid sisse loobivad, poode tühjaks tassivad ja muidu laamendavad. Kas nad üldse mõtlevad Tõnismäe kuju peale.

Mulle tundub, et see on kõik halb uni. Või siis lihtsalt massipsühhoos, mis võiks kiirelt üle minna. See PEAB kiirelt üle minema. Muud moodi ei tohi olla. Muud moodi ei saa elada. Ilgelt trafaretne, aga why can’t we all just get along? See kuju on lihtsalt kuju. Kui seda seal poleks, oleks mälestus hukkunutest ikkagi olemas. Kõigi mäletajate meeles. Kui see seal on, siis on ta nende jaoks, kellel seda vaja. Lihtsalt.

Kas see on lihtsalt ettekääne? Sest üks pronksikamakas on mõistusega võttes lihtsalt üks pronksikamakas. Mitte väärt seda, mis praegu pealinnas toimub. Veider, kui Matu poleks mulle seda just umbes tund tagasi rääkinud, siis oleks ma hommikul lihtsalt mõelnud, millest kurat kõik räägivad. Seda võib teha teleri puudumine ja enam-vähem aktiivne seltsielu.

Ma natuke kardan nüüd, pärast uudiste lugemist ja videoklippide vaatamist. Mulle viirastusid kaadrid Prantsusmaal toimunust ja Eesti enda ajaloost. Eks ma neid dokfilme olen ju näinud ikka. Ja ma kardan, et need, kel mõistus veel alles, ei suuda seda võibolla hoida. Ja need, kel aru kadunud, ei saa seda tagasi. Meil ei ole kokkupõrkeid vaja. Meil ei ole verd vaja. Ega higi. Ega pisaraid. Mitte selliseid.

Edit hiljem: Tartus sajab vihma. Tallinnas võibolla ka. Taevas nutab Eesti elanike lolluse peale. 

—
Vägivald ei lahenda midagi.

Esteetika pähklikoores (torsopost)

Kunstisemiootika ütleb, et torso esteetiline mõjukus kasvab välja just tema “torsolikkusest”, sellest, et ta on n-ö kunstipärane fragment, esteetilises mõtes produktiivselt köndistatud keha. Kui tema vigastus kõrvaldada, kui torso terveks teha, “parandada”, siis tema esteetiline laeng suures osas kustub. Ehk siis mingis dimensioonis torso = sünekdohh = torso. Vaata aga. Inimkeha võib ka tervikuna olla keeleteadus, mitte ainult selle anatoomiline vaste. Jälle targem.

“…kuigi epopöa tervikuna on enam aimatav kui olemasolev, on meie muinasloo kunagine terviklikkus niisama endastmõistetav kui torso pea ja jäsemed. /…/ Aga meie /…/ oleme kohustatud selle torso, mis köndistatult ja hilisemate lisandustega moonutatult kõige kaugeimas provintsikolgastes oma tunnustust ootab /../ asetama tema väärikusele vastavalt inimsoo säravate vaimusünnituste ritta. /…/ Vahel näib see mulle jälle nagu purustatud megateerium…”

Ja kui keegi tahab näha eesti (või siis ükskõik, mis rahva) muistse luule üldpilti, siis palun väga, näidake talle Orpheust pärast seda, kui bakhandid temast üle on käinud. Julgen väita, et semiootiline kattuvus ligineb protsentuaalselt sajale. Ja tegelikult… Egiptuse Osiris ja eesti keele käänded… Suur tänu kurjale kõrbejumal Sethile, kes pildi selgeks lõi ja seoseid näitas. Metsa iidne verepilastus, orfiline müüditeadvus sobib herderliku mõttemaailma embleemiks küll!

—
Multa renascentur, quae jam cecidere.

Ilus öö on…

…minge välja. Päriselt ka.

—
Rohkem polnudki midagi öelda.

Öäkk

Poegik on pähh. Nüüd kulub üks hea tee ära. Soovitavalt Illegaardi oma. Tõenäoliselt Illegaardi oma. Ma juba tean, millise ma valin. Aeg “koju” minna.

Homme kooli ei jõua. Avastasin kolmapäevaseks eksamiks veel materjali. Seda, mida mul ei ole. Ehk siis homne päev möödub TÜRAs. Vähemalt on sealt lähedal Krüpti minna. Vaatab seda asja veel. Võimalik.

—
- Breigime ka vä?
- Muusika!

Vahel on hea…

…nutta üks korralik peatäis. Tõsiselt hea. Vabastav ja hoiab kauem elus. Üks põhjustest, miks naised meestest kauem elavad. Kindlasti on mingid USA sõltumatud teadlased selle ära tõestanud. Või Šveitsi uuringute instituut. Või keegi ikka. Aga mida teha, kui ma seda enam ei suuda. Mitte midagi.

Tavaliselt on ikka nii, et kui mu elus on midagi suurt, siis ma ei suuda ja kui on mingi loll pisike asi, siis lahistan nagu idioot. Aga nüüd ei tule isegi lollide pisiasjade peale. Raatuse turvamees vingus mu kallal natuke. Okei, rohkem kui natuke. Põhjuseta ja vastikult. Ja ei tulnudki nutt kurku. Ühel hetkel juba tundus, aga ei. Masendav.

Selle asemel, et end tervislikult märjaks nutta, ma hoopis põletan ennast. Ja vahel, neil harvadel hetketel, kui ei ole po, on sellest suisa kurb meel. Sest nii ei ole normaalne. Nii ei ole minulik. Nii ei ole… Palju asju ei ole nii. Ma üritan küll ennast aegamisi tervelt üles ehitada, aga lihtsalt ei lasta ja läheb nii, et põletan. Ehk vähemalt ilusa leegiga, aga kes teab.

—
Elu on  faking kaktus.

Amps! vol 2

I was waiting for a cross-town train in the
London underground when it struck me
that I’ve been waiting since birth to find a
love that would look and sound like a movie
so I changed my plans I rented a camera and
a van and then I called you
“I need you to pretend that we are in love
again.” and you agreed too

I want so badly to believe that “there is truth,
that love is real”
and I want life in every word to the extent
that it’s absurd

I greased the lens and framed the shot using
a friend as my stand-in
the script it called for rain but it was clear
that day so we faked it
the marker snapped and I yelled “quiet on
the set” and then called “action!”
and I kissed you in a style Clark Gable would
have admired (I thought it classic)

I want so badly to believe that “there is truth,
that love is real”
and I want life in every word to the extent
that it’s absurd
I know you’re wise beyond your years, but
do you ever get the Feel
that your perfect verse is just a lie
you tell yourself to help you get by

—
The Postal Service “Clark Gable”

Omelette du fromage

Ega siis midagi, teeme ära. Enne kui ära kammima hakkab. Mul on tunne, et ma elan päeval Pirol ja öösel Illegaardis. Vahepealsel ajal ma ei teagi. Sel pilvel, milles mind hommegi “kodumurul” näha saab. Aga palju on. Igasuguseid. Pleegivad ära, ma tean, aga mulle meeldib nii. Ma arvan. Ehitan end üles vaikselt. Ma ei tea, kas õigesti, aga paistab töötavat.

—
Nüüd tundub omlett jube huvitav. Lähen teen ära. Muidu hüüab pill poisteta.