Unenäoline

Pakin ikka veel. Veidralt. Loobin süsteemselt asju kottidesse. Veidrate liigutustega IAMX-i saatel. Ma ei oska enam kirjutada. Nüüd ma lihtsalt tantsin. Muusika aitab kaasa. Sugestiivne “why am I not sleeping easy”. Õige. Ma ei saagi magada. Täna ööselgi ei suutnud. Tahtsin, aga ei.

Juba kaks asja, mida ma ei tee. Ei kirjuta ega maga. Kumbagi ei oska enam. Ja vahel tundub, et ma ei hooligi sellest enam. Ei oska, mis siis, polegi vaja. Las teised teevad. Mina lihtsalt tantsin. Ja ei saa ise sellest enam peaaegu arugi. Lihtsalt liigun, sest mõelda enam ei jõua. Seda ka.

Eile oli hea. Jõin end Masso loengus Undi sõnadest purju. Nautisin ükssarviku-absurdi. Kunagi oli meil ka absurdiõhtu, vist isegi mitu. Lihtsalt absurd ja purjujoomine. Ja siis oli hästi. Ükssarvikuid ei olnud. Mõtlen, et miks küll. Undil ju on. Kui ebatõenäoline see ikka olla saab, et ükssarvik mööda kõnnib. Ja nii mitu korda.

Üleeile sinist sogast ja selget taevast vaadates mõtlesin, et kosmos paistab. Eile oli taevas heledam, selgem, ainult hästi natukene sogane. Kosmos oli lähemal kui öö varem Emojõe ääres. Kaks korda peaaegu järjest. Naersime ja olime tõsised. Ja ei tahtnud WC eest 15 krooni maksta. Ei.

Omamoodi oli see ka absurd. Tohutu valge tühimik seinas, kus auku ei oleks tohtinud olla. Kõik see, mida seal tühimikus tundide viisi jäädvustati. Kaklus sahtli pärast, seotud käed ja krampis kõrid nööri all. Ja naeratused. Hästi palju naeratusi. Tehtuid ja tõelisi. Hästi palju naeratusi.

Ja sõbrad. Hästi head sõbrad. Kõige kallimad. Almastan. Mõtlen, et siis on hästi. Ja tantsin oma tantsu edasi. “For all you lonely boys – I will be president…”

—
Numbrid hullutavad mind.

Insomniac.

Minul on Death Cab For Cutie, aga und ei ole. Tahaks lõpuks magada. Normaalselt. Vahetame? Kuigi… Ma ei taha loobuda. Death Cab on selleks liiga hea. Aga ikkagi…

—
Vahetame?

Let the drummer kick

Käisin Emojõe ääres melanhooramas. Umbes veerand tundi enne pingile istumist jalutasin üle silla ja mõtlesin, et Tartu isegi vahel meeldib mulle. Sest see on üks väga väheseid, kui mitte ainus linn oma isikliku Emojõega. Olgu nende emodega parajasti, kuidas on.

Melanhoorasin ja mõtlesin. Kõigest ja samas eimillestki. Tunne, nagu kirjutaks mingit suvalist uurimustööd ülikooli tarvis. Kõigest ja samas eimillestki.

Suhe võrdub probleem. Suhte puudumine võrdub probleem. Segadus suhte olemasolu suhtes võrdub samuti probleem. Ja lahendust ei ole. Selles me jõudsime täna Maailmas selgusele.

Isegi need kuused, mis jõe ääres otse kivide seest üles selge sogase taeva poole turritasid, tundusid endast probleemi kujutavat. Kellelegi ikka. Mingis suhtes ikka. Selge taevaski oli probleem, sest see tähendas külma. Mul oli külm. Veel üks lahendamata probleem.

Ja seal, selle selge ja sogase taeva all, nende kuuskede kõrval, Emojõe ääres, ma tahtsin…

—
Citizen Cope

Elu nagu filmis

Manan sulle silme ette ühe pildi: kujuta ette, et istud Ford Sierra tagaistmel, kihutad Otepäält Tartu suunas, sinu ees istuvad kaks tüüpi, kelle vahel suur 1,5-liitrine Limonaadi pudel ja kõlaritest tuleb stabiilses rütmis kõnts-kõnts-kõnts-kõnts-biit. Mina ootasin iga hetk, et selle loo ajal (pikapeale sai juba aru, millal asjad vahetusid) tuleb lõpuks “oblikate vahel” ka ära. Ei tulnud, mis oli üllatav.

Aga ega nad väga rullnokad õnneks olnud. Või kui, siis väga viisakad. “Kas tohime muusika natuke valjemaks panna?” üllatas eriti. Jällegi positiivselt. Vastutulelikud mehed. Teine positiivne hääletamiskogemus, mis mul on. Kokku ongi neid hetkel veel kaks. Esimene Annu ja Piretiga ning teine nüüd Jaanusega. Otepää-Tartu-Tallinna buss oli lihtsalt liiga täis, nii et selle pealt jäime mina ja veel umbes poole bussitäie jagu inimesi maha.

Aga nüüd asjast. Meedialaager. Kolmas, kus juhendaja olin. Enne algust oli küll kartus, et sellest ei tule midagi välja, pole lapsi, pole auhindu, pole kuulsaid külalisi, pealegi jäid kõik grupijuhid järjest haigeks. Aga kõik läks hästi, kõik sai korda. NMK lähiajaloo vist noorim meediatiim sai oma tööga hästi hakkama. Tagasisidest tundus, et lapsed arvasid ka nii. Ma nüüd loodan, et kõik see, mida me kolme päeva jooksul neile õpetasime, ka koolilehtedes kajastub. Oleks ju hea.

See on vist raudlaks, et oma grupis kujuneb ikkagi lemmik välja. Mitte selles mõistes, et teda kuidagi teisiti kohtleks, kui teisi, aga on lihtsalt inimesi, kellega on lihtsalt mõnusam suhelda ja kes ise on ka lihtsalt… Noh, ma ei tea. Eelmistes laagrites on mul olnud kummaski üks n-ö “lemmik”, nüüd jäid paremini meelde aga kaks. Seekord tüdrukud ka – mida sa ikka teed, kui poisse on laagri peale ainult üks (kui juhendajad välja arvata).

Endaga jäin ka seekord päris rahule. Jutt on vist asjalikumaksläinud, krampi enam väga pole, kuigi vastutus on natuke suurem, kui varem. Peale kaine-grupijuht-olemise pidasin ju veel täna kaks valikloengut kurjast meediamaailmast ja olin laagri põhifotograaf vist. Viimane ülesanne oli muidugi puhas funfunfun, eriti Jaanuse päris ägeda uue kaameraga. Tunnistan, et nägi ikka päris hea välja. Kuigi Siimu Canon, mida ta keeldus välja laenamast… Oojaa, ühel päeval, ühel päeval, ma ütlen!

Ehk siis. Positiivne laeng on laagrijärgsetel tundidel püsinud. Ja ma arvan, et püsib veel mõnda aega. Ma isegi mõtlesin korraks, et pretendeerin järgmisel korral laagrilehe peatoimetaja kohale. Seekord oleksin ka lõpuks peaaegu nõus olnud, aga ka nii, nagu läks, läks hästi. Magada sain ka nagunii eile kaks tundi ja ega ma viimasel ajal unega just hiilanud pole. Tegelikult…  Mulle tundub, et ma kukun nüüd ära. Vässu on.

—
Ja palju õnne, OTU-TOTU!

Suusatama!

Paari tunni pärast sõidan talvepealinna Otepääle. Suusad jätsin päris ammu päriskoju. Ei hakka endale sinna järele ka saatma. Suusatamiseks pole aega, pole suusailmagi. Hoopis minu esimene põhikoolide meedialaager on. Vaatab, mis neist kolmest päevast saab siis.

—
*ohkab*

Õnnesoovid ikka ka

Kasiinoealiste ring on täna suurem kui kunagi varem, sest minu PIRET (jah, igal inimesel peab olema oma Piret) sai täna 21!

Piretit tean ma sellest ajast saadik, kui ma Sütevakasse läksin. Ehk siis terve gümnaasiumiaja ja nüüd ikka veel. Ja ma eeldan ja loodan, et seda on veel pikalt ees. Tegelikult me olime varem ka näinud, aga mitte rääkinud. Ja tegelikult päris-päris tihedalt hakkasime suhtlema alles lõpuklassis. Aga oi kui intensiivselt Ja selle eest tuleb tänada üht inimest, kes meid kokku viis. Ma parem ei maini siin tema nime. Nii igaks juhuks.

Piretiga koos on alati hea. Sest ta on lõbus ja diip ja nilbe ka. Jah, heas mõttes nilbe. Mulle meeldib nii. Piret tutvustas mulle omakorda üht mu elu armastust ja juhtis tähelepanu teisele (jah, ma räägin Neist). Seega olen tema ees ikka kuradima suur tänuvõlglane. Pluss Piretiga koos on olnud mu elu parim Folk – minu esimene. Ja muidugi ei saa mööda minna Teatrist. Ehk siis Linnateatrist. Jah. Ilusad ajad tulevad alati Piretiga seoses meelde.

Piret on muidu veel see inimene, kellega koos ma vist kõige rohkem olen parkides istunud ja kellega koos luuletusi kirjutanud ja kellega koos kõige rohkem pilte teinud ja kellega koos kõige rohkem naernud. Aitäh Sulle kõige selle eest, kallis oled! Muahh!

—
Ja kevad on, nautige!

Populariseerin head Eesti muusikat

Nightmares were honest
Proved I ran out of time
Told that I’d never have
The courage to rescue

All we were having
As it sensed its ending
I lost my powerspot
To remake you from something new…

You were all my elixir

I’m left to stay
To forget and I can’t remember

You’re whole in this room
The air has your whispers
And I can’t, let it out
Through the tears and caresses

I feel all and remember
Before that december
When I ran out of time
To remake you from something new…

You were all my elixir

I’m left to stay
To forget but I can’t remember

—
“Can’t Remember To Forget You,” The Nymph

Murr-murr

Ma tean, et ta on lohe ja vahel võimatu, aga samas ta on vahel võimatult nummi ja tegelikult päris vahva ja ma pole teda juba mitu päeva kodus näinud ega temast midagi kuulnud, nii et kui täna ka nii läheb, siis…

a) ma hakkan helistama/otsima;
b) ma lähen hulluks;
c) ja kui miski muu ei aita, siis ma lähen ametivõimude juurde.

—
Ehk siis, jah, ma olen mures.

“If you love someone, let them go.”

Vaatasime Liisiga The OC kaks viimast osa ära. Seda lauset ma tegelikult filmist ei kuulnud, aga… Ma pean sellele natuke mõtlema. Päriselt ka.

—
Ja Seth & Summer abiellusidki lõpuks.

Pladi hell

I have a sleeping problem. A bad one.

—
Ei, ma ei lähe veel magama.