Sinine

*gallia sõim*

Ma ei saa praegu endaga üldse läbi. Ja kui nii edasi läheb, siis ma ei saa lasta ka teistel endaga läbi saada. Liiga emotuur on jälle peal. Ja seekord ei saa keegi vastu vaielda, et see ei ole ainuüksi minu süü. On küll. Seda rohkem enesehaletsust ja jäätist ja kuuma teed ja emomuusikat kulub. Või vähemalt peaks kuluma. Kõigele lisaks hakkan vist haigeks ka jääma. Pea kumiseb ja külm on olla, kuigi tegelikult ei ole… Vist.

Kui elu oleks nagu filmis, siis oskaksin sellega paremini toime tulla. Kui mured oleks mitte tööasjus, vaid eraelus, siis oskaksin ka sellega paremini toime tulla. Vähemalt harjumuse jõud oleks olemas. Või midagigi. Aga hetkel ma ei oska midagi peale hakata. Mitte midagi peale ohtra mõtlemise. Aga ohtra mõtlemisega kaasnevad alati muud mured ja… Ma lihtsalt ei tea, kuidas sellest surnud kohast edasi liikuda.

Täna lasi Bao meil ennast mõelda kohta, kus me ennast kõige kodusemalt ja turvaliselt tunneme. Ma ei suutnud alguses ühtegi paika valida. Ei Tartust, ei Tallinnast, ei Pärnumaalt, ei Rumeeniast. Lõpuks lasin ennast mõtetel Puerto Ricosse viia ja seal ühel kindlal rannal lebada. Ja alles see tundus õige. Ja kui sellele tagantjärele mõelda, siis tundub just see vale. Kõik tundub vale. Mul peaks olema tuttav Oma Koht. Miks mul siis ei ole?

—
Nutt ja hala? Ju vist.

Gossip Girl

Oojaa. Ma ikka oskan ennast aeg-ajalt mässida asjadesse, mis mu enda eluga kuidagi seonduvad. Alles ükspäev siin rääkisin Kadrile, kuidas see olekski mu elu – juhul, kui mul oleks shitloaded vanemad ja palee, kus elada. Situatsioonid on tuttavad, tüübid, kes meeldivad, samasuguse iseloomuga ja nii edasi. Kohati hakkab isegi õudne.

Nojah, võibolla ma meelitan ennast sellega (Kadri on muidugi arvamusel, et ma teen endale ülekohut samastudes valede inimestega, kes tegelikult absoluutselt minu moodi pole – kuigi, tõsi, sisemiselt oleme kõik manipuleerivad mõrrad). Võibolla mitte. Aga see ei välista fakti, et mulle meeldib jälgida, mis toimub.

Nüüdseks olen kaks ja pool hooaega klippe läbinud ja alustasin täispikkuses osade jälgimisega sarja algusest alates. Ja ei kurda, ei kurda, ei kurda. Natuke itsitama panevad ainult mõtted, kuidas meie elu siin Rumeenias sarnaseks kujundada. Vaese mehe GG on tegelikult omast käest võtta. Tuleb lihtsalt oma bossi moodi manipuleerivaks mõrraks hakata ja elu ongi kohe jälle draamat täis. Muudmoodi nagu enam ei oskakski. Kuradi elukogemus!

—
XOXO

Dubidudamm

Suhted on ülemaailmselt keerulised. Täna pidin päris pikalt kuulama, kuidas Jordan telefonis oma tüdrukuga tülitses. Pikk ja prantsuskeelne vadin, kohati kuulsin tüdruku häält ka teise tuppa. Kummaline, samas kuidagi veidralt võluv ka. Ilus keel lihtsalt, ma arvan. Isegi tülitsemine kõlab hästi.

Teatris sujuvad proovid päris hästi, oleme küll teinud ainult esimest ja viimast pilti, aga täitsa edukas on hetkel. Viimane pilt on… Erinevatel põhjustel väga kurnav. Nii emotsionaalselt kui ka füüsiliselt. Ja natuke naljakas lõpplahendus on ka. Kes teavad, need teavad ja itsitavad tõenäoliselt pihku.

Eugenia pole seda veel näinud, ma arvan, et ta ei kiida seda vist heaks, aga see pole nagunii lastele, mida me teeme, nii et ei tohiks probleeme olla. Pealegi pole temal õigust midagi öelda, sest Bao on lavastaja ja kui meie sellega nõus oleme, mida ta tahab, siis on ju kõik korras. Ja pealegi, ega see ju NII ebamoraalne ka ei ole

Teine projekt hakkab ka nähtavalt edenema. Täna õpetasin näiteks Jordani õmblema. Nii läheb, kui ma meeslavastajatega koos töötan. Ja proovisime temaga ühe toru peal lauaga tasakaalu hoida. Ma kujutan ette, et alumise korteri elanikud polnud väga õnnelikud meie katsetusi kuuldes, aga… Vähemalt jäime lõpuks püsti.

Internett meie korteris üllatab iga päev millegagi. Täna näiteks otsustas ta sel ajal, kui me Mélaniega teatris proovis olime, osaliselt töötamast lakata. Seda siis meie varuvariandis, suures koridoriarvutis. Mis on kummaline, sest just sealt saavad meie läpakad oma nipsakat netti, millega me paaril leheküljel töötada saame. Kui veab.

—
Kahju, et MiniMe ka streigib, muidu ma saaksin pilte töödelda ja ükshaaval üles laadida…

Lowpoint

*laksib enesele käega vastu nägu*
Üksikud mõistavad. Veel vähemad tahavad aidata.
—
Kõik on nüüd korras.

Lugu number kaks

Rumeenias on elu juba tihedas töörutiinis. Kui ei ole treeningut või koosolekut või kokkamisõhtut, siis oleme kambaga kontoris ja treime oma nukke valmis. Bao projekti jaoks ikka, Jordani omaga pole jõudnud veel väga tegeleda. Ja nüüd tahetakse, et ma ise enda projekti ka veel teeks. Õnneks suutsin ma Eugeniale aru pähe panna, et sel aastal ei jõua sellega küll tegeleda. Kava kui sellise, mida ja kuidas, sain ma paari tunniga paberile, nii et plaanid on õnneks olemas.

Halloween oli õudne. Jube. Kohutav. Õigemini sellele järgnev päev, sest pidu ise oli tšill. Aga mida sa teed, kui siin EI OLE normaalset lahjat alkoholi ja juua kõlbab ainult viin? Koguseid, mida tarbida ju ikka muutma ei hakka… Vähemalt esialgu ei olnud see plaanis, aga pärast eelmist nädalavahetust peab seda kava vist muutma hakkama. Sest mul ei ole elu sees nii halba pohmelli olnud. Ja ei taha ka enam. Isegi esmaspäeva hommikul olid veel jääknähud olemas.

Aga vahel, öösiti, on aega muu maailma peale ka mõelda. Eesti uudiseid vaadates tuleb paratamatult meelde, et Marten läks ju staarisaatesse ja siis tuleb kursavenda guugeldada ja tunnustavalt pihku itsitades intervjuusid jälgida. Ja respekt muusikalises mõttes kasvab iga looga, mida siin kaugel maal õnnestub kätte saada. No ma TEADSIN, et ta on väga hea, aga et NII hea… Ja kui saadete lõpus on ka televaatajatel selge pilt, kelles staarimaterjali on, siis tuleb pidu meie õuele.

—
Ja pidu tuleb nii ehk naa

My Mistakes Were Made For You

—
Hot as hell.

Keerasime kella

Mulle tuli see kellakeeramine paar tundi tagasi täiesti üllatusena, aga jebisin oma mobiiliga ja nüüd on aeg seal taas õige. Küsisin Controlis igaks juhuks kohalike käest ka üle, kui Ailie mulle ajavahetusest rääkis. Hui ju teab, mis kombed Rumeenias on või kuhu poole midagi keeratakse, kui keeratakse. Johhaidii…

Täna leidis taas kord tõestust seaduspärasus, et kus on, sinna tuleb juurde. Nüüd on mul siin riigis juba mitu “kutsikat”, kes käivad nukrate silmadega säärest sikutamas ja ulumas. Kuidas kurat neile selgeks teha, et see, kui ma inimesega sõbralikult suhtlen, ei tähenda, et ma olen temast romantilises (või lihtsalt puhtalt seksuaalses) mõttes huvitatud. Minu arust kõlab loogiliselt, et ma ei taha iga tüüpi, kellega räägin, karata.

Hetkel on mul aga tüüpidest palju tähtsam mure: MiniMe hakkas jälle mootorrattahääli tegema. Tavaliselt tähendab see seda, et lähipäevil ütleb kõvaketas üles ja ma kaotan kõik asjad, mis mul ketta peal on. Rumeenias ma seda kellelegi parandada ei viiks. Garantii on läbi ja paberimajandus jube ja raha ei ole. Rumeenia raha ei ole, kui täpsem olla. Ja arvutit on vaja (ülikool tahab lõpetamist!).

Eelnevaga seoses siis väike teadaanne ka:

TÄHELEPANU! Kui sa jagad rüperaalidest üht koma teist ja viitsid mulle Eestist/Eesti kaudu jebida pisikese mõistliku hinnaga läpaka, kus oleks soovitatavalt peal Windows (näiteks XP, XP professional AGA jumala eest, palun mitte Vista!), või sa tead kedagi, kes teab kedagi, kes teab kedagi, siis anna teada!

Mõistliku jutu kohal saan raha kanda, kuhu vaja, kuni ainult raal kindlalt soolas on. Mul on Wordi vaja! Ja kohta, kus mõistlikus koguses oma muusikat ja pilte hoida! Ja Rumeenias ma olen vaadanud ja uurinud, aga tulemus on, et parem mitte siit osta, päris-Euroopa kraam on ikka hulga parem plaan.

—
Aga teate, ma täitsa igatsen mõnda inimest…

Naljanumber

Jaa, muidugi on olulisel kohal see, et me oleme oma mitu nädalat teinud tõsist tööd haiglates ja koolides (täna, st eile olid mul esimesed tunnid lasteaias – muide, 3-aastaste rühm on LIIGA NOOR neile midagi konstruktiivset õpetama), aga eelkõige tuleb rääkida ikkagi vabatahtliku elustiilist.

Täna näiteks otsustasime reede õhtu veeta kodustes tingimustes. Pärast rumeenia keele tunde käisime poes ja siis sõitsime 102 bussiga tüdrukute juurde. Väike kokandusõhtu,  väike Jungle Speed (Martin ja Lennart teavad seda meie New Yorgi aegadest) ja edaspidi juba juutjuubi pleilist featuring joomamängud. Olulised asjad kõigepealt, eks?

Vaja: Iga inimese ette alkoholi, üks tavaline täring.
Reeglid: ENne mängu algust veeretatakse täringut paar ringi, nii, et oleks vähemalt üks inimene, kes veeretab numbri kolm.
Mida kurat see kõik mängu algusest alates tähendab?
1 – joob inimene, kes istub sinust paremal
2 – joob inimene, kes joob sinust vasakul
3 – joovad inimesed, kes enne mängu algust suutsid veeretada number kolme ehk The Lords of the Three
4 – sina valid, kes joob
5 – sina jood
6 – saad välja mõelda uue reegli, mida joojad enne joomist ALATI täitma peavad

NB – Kui reegleid rikud, pead jooma kaks korda, mis alguses ei tundugi nii kole, aga juba tärast paari korda – johhaidii…

—
Ja hommikul BOC lente. Hah. Me ei taipa siiani, miks…

Nali ja kontroll

Koolitus m2gedes on l2bi. Rumeenia on kohutavalt ilus maa. Eriti seal osas, mis Bukarestist v2lja j22b. Kuigi, t6si, v2hemalt minu arvates ja v2hemalt veel ei ole Bukarest sugugi kole linn. Kui rumeenlased oma idiootsest ajukahjustusest, mille t6ttu nad prygi lihtsalt tee k6rvale maha laotavad, yle saavad, siis on k6ik v2ga bine.

Asjad, mida ma viimastel p2evadel oma organisatsiooni ja selle inimeste kohta teada olen saanud, on nagu yks suur nali. Kuigi juba esimesel kohtumisel sain sellest tagantj2rele m6eldes aru. Inimesed ongi sellised, nagu nad esmakordsel kohtumisel mulje j2tavad. Ma loodan lihtsalt, et nende isikute erip2rad meie aega siin n2ssu ei keera. Kuni me edasi tiimina tegutseme, ei tohiks see midagi segada. Aga kunagi ei tea, eriti, kui ees sellised fruktid on.

Aga mida ma v6in hetkel kindlalt 8elda, on see, et Control on yks uus lemmikkoht Bukarestis. Tasuta kokteilid ja V2GA hea muusika. Nagu oleks ise pidu teinud ja Genklubil uued 2gedad ruumid olnud. Seltskonna yle ka kurta ei saanud. Hea oli ennast yle pika aja niimoodi v2lja elada. Virge, sa PEAD kylla tulema, ma viin su v2lja ja n2itan huvitavaid kohti! Ja sama k2ib teiste oluliste kohta ka. 88bimise saab ikka kuidagi 2ra korraldada, tuleb uurida lihtsalt, millal keegi tuleb ja kas siis kellegi juures vaba pinda on. Nyyd on ju pinda yle terve maa laiali. Ait2h, EVS!

—
Aga t2na vaatasin ma jutti k6ik vahelej22nud Bleachi 2ra!

No roak!

Olen veel elus. Vaatamata sellele, et olen mitu aega kadunud olnud. Nett kadus 2ra ja seda oli meil yldse ainult yhes, kohapeal olevas iidamast-aadamast p2rit arvutis.

T2na k2is IT-mees, selline noor ja seksikas, ja t6i meile Melanie’ga yhe juhtme. Nyyd kaome meie aga n2dalasele koolitusele m2gedes ja vahepeal tuleb sama tyyp meile siia kylla ja teeb veel imesid, et me saaksime ilusasti oma tubadesse neti ka.  Siis ei pea, l2pakas n2pus, koridoris kykitamas k2ima.

Pildid t6mbasin arvutisse ja mudisin vanemad 2ra, uutega alustasin ka. N2dala p2rast oleme tagasi ja siis saan neid yles ka laadima hakata 6htuti. Kui me just poistega teatrisse v6i kinno ei l2he. Animefest on muide Bukarestis k2imas, nii et kui naaseme, l2heme kindlasti sinna. Bukletil on Bleachi pilt peal, nii ilus vaadata aeg-ajalt.

Aga ega praegu rohkem 8elda ei saagi, tuleb pakkimine l6petada ja raudteejaama minna. Aga tahtsin lihtsalt 8elda, et olen elus, siiani on ysna tore olnud ja varsti saame t88d ka teha. Enne seda lihtsalt hullult koolitusi. Ja teie r66muks ytlen ka seda, et suvi sai Bukarestis l2bi, nyyd on ilm sama, mis Eestis. Jei, not.

—
Armastan teid. Natuke ikka.