Kaua võtab aega, et millestki loomulikust puudust tundma hakata? Et aru saada saatuse ja juhuslikkuse koosmõjudest ja erinevustest? Mõnda aega ikka, eks? Ma olin juba peaaegu unustanud, mis tunne on üksi olla. Mitte üksik, vaid üksi, oma ruumis omaette. Eilse jooksul sain seda meelde tuletada ja see oli hea.
Mélanie läks Chloé’ ja Sarah’ga Musta mere äärde Constansasse, Pedro üritas teist päeva järjest tüdrukute korteris Ailiet ära rääkida ja Maria… No hui teab, mida tema päev otsa tegi, nagu tavaliselt. Aga kõige selle tulemusena oli meie korter päev otsa ainuüksi minu päralt.
Headest kõlaritest voolas tundide kaupa täpselt õige helitugevusega Coldplay, Muse’i, Death Cabi, The Temper Trapi ja teiste lemmikute muusikat. Ja et kuna mina üksi võtan vähe ruumi, siis täitsid noodid kõik ülejäänud ruumi. Kohati oli kõik isegi nii hea, et mõnujudinad käisid üle selja. Kuidas ma sellest kõigest küll puudust tundnud olen…
Vahel on seda lihtsalt vaja. Et saada õigesse rütmi ja tähele panna, mis enda ümber toimub või siis ei toimu. Ja pärast on kergem jälle teiste maailmadega sobituda. Kui endaga on nii-öelda rahu tehtud. Kui Mélanie koju jõudis, oli harmoonia juba kätte saadud ja hea-olemise-tunne virvendas kõige taustal edasi.
Jordan ja Ben tulid õhtul külla, et enne esmaspäeva veel veidi tööd teha ja koos filmi vaadata. Kokkuvõttes vaatasime puidu lõikamise kõrval ära kolm filmi. Kaks Prantsuse filmi, mille me ära vaatasime, olid kohutavalt halvad, olematu stsenaariumiga, aga naljakad, sest seal mängisid Bao ja Ben. Kolmas film, mille me pärast Jordani verepulma ära nägime, oli aga hoopis teine asi.
“500 Days of Summer” – ma arvan, et sellest saab minu uus “Holiday”, mida aeg-ajalt ikka üha uuesti ja uuesti üle vaadata, et oma kogus emo ja lootust kätte saada. Üllatavalt hea töö, skript oli hea, näitlejad meeldivad (Joseph Gordon-Levitt on suureks kasvanud!) ja soundtrack… Oojaa. See oli väga hea.
Ma olen sel aastal pärast Brasovit kuidagi rohkem filmimaailmaga ennast siduma hakanud. Mitte otseses mõttes küll, ma lihtsalt olen rohkem neile mõtlema hakanud kui varem. Mis on vist hea, sest viimased aastad olen küsimust “Mis su lemmikfilm on?” kuuldes erilise imbetsilli näoga midagi mõmisenud ja siis midagigi öelda üritanud. Ja pea on kui puhtaks pühitud ja mitte ühtegi filmi lihtsalt ei tule meelde…
Masendav, ma tean. Aga ehk on asi paranemas. Nickile suutsin viimati näiteks välja käia Tim Burtoni filmide seeria (sellelegi eelnes muidugi seosetu jõmin ja paaniline ajutöö). Järgmisteks kordadeks on ehk lähemate ajukeerdude vahel ka konkreetsem filmide nimekiri, mida kasutada ilma eelnevalt sellele teemale paar tundi mõtlemata.
Mulle meeldib filmide juures… Hool, millega neid tehtud on. Ehk kui on vaimukad dialoogid, sobivad näitlejad ja õige tunnetusega heliriba, siis võin juba rahule jääda. Aga minu jaoks hea filmi tõstavad esile siiski detailid.
Võtame näiteks sellise filmi nagu “Wanted”. Iseenesest üsna tavaline actionpõnevik või misiganes selle žanr ka pole. Süžee ei olnud midagi uudset, põhirõhk oli tulevärgil ja muul actionil, muusikavalik ei olnud midagi eriliselt kõrvuliigutavat, aga…
Kui peategelase “isa” endist relvavenda tappa üritades vihaselt aknast välja lendas, lootsin ma, et mu lõug otsast ära ei kuku, sest kõiki neid detailseid klaasikillukesi jälgides kukkus suu lihtsalt lahti. Või üks mu lemmikhetki, kus James MacAvoy tegelane oma “sõbrale” arvutiklaviatuuriga vastu nägu laksab ja lendavatest tähtedest ja hambast saab aegluubis ühel hetkel välja lugeda “Fuck you” (jah, filmi lõpus oli tüübil sama hammas endiselt puudu)…
Detailid-detailid… Minu arvates näitab asjade klappimine seda, kui hoolega on filmi tegelikult tehtud. Tüüpilisi noortefilme või romantilisi komöödiaid võib kiirelt valmis vorpida ilma suuremat tähelepanu pööramata, sest lugu on kaanon, seda teavad kõik ja pole seal mõtet asju hakata puust ja punaseks ette tegema.
Ja muidugi tuleb kasuks erilisus. Kui lool on juures mingi veider kiiks, mida teistel ei ole. Sellepärast mulle Tim Burtoni filmid meeldivadki. “Edward Käärkäsi”, “Ed Wood” ja “Sweeney Todd” on kõike muud kui normaalsed filmid. Normaalsed inimesed selliseid filme ei tee. Normaalsed inimesed sellistes filmides ei mängi. Seda teevad võluva kiiksuga huvitavad inimesed. Ja selliseid filme on hea vaadata.
Ma arvan, et oma listi panen ma kirja veel mõned Quentin Tarantino filmid, mis on minu komöödiad (NB! Siinkohal kaasutan komöödiat heas mõttes!). Ma ei mõista paljude Hollywoodis ja selle lähistel tehtud filmide puhul MIKS need valmis tehti. Ma ei saa aru, mis rahvalemmikute juures nii naljakat on, et publik iga labasuse juures rõkkab. Aga Tarantino must huumor on vaimukas.
Monty Pythoni filmid ja sarjad peaks kuskile kuldtähtedega raiuma, ja lemmikutest rääkimist alustades lihtsalt enesestmõistetavalt teatama, et “lisaks neile meeldivad mulle veel…”. Nimekirja lisan nüüdsest kindlasti ka viissada päeva suve. Sest see ei olnud romantiline komöödia. See oli tabav ja valus kogemus, mida oli kõigest hoolimata hea vaadata ja mida vaadates pärast patja nutmist võib õnnelikult naeratada ja öelda, et maailmas on veel lootust.
—
Ja stiilsed tüübid ei tee ka filmide juures paha…
. Mäleta ainult linkida 
Ei, nagu ma juba ka Virgele ütlesin, ma ei käinud neegrit adopteerimas. Kuigi, jah, ma kujutan ette, et see protsess oleks üsna sarnane sellele, mis ma täna läbi tegin. Ehk lähiajal mind kedagi ega midagi lapsendamas küll ei näe.